marianneloeb

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Pille Kruus. „ Koos, see on kõik“ ei ole minu esimene kokkupuude Anna Gavalda loominguga, küll aga on see esimene teos, mis mind tema kirjutistesse armuma pani. See on lugu neljast väga erinevast inimesest, kelle saatuse keerdkäigud kokku viivad. Nad kõik on täiesti tavalised, aga igaühes neist on midagi erilist.  Sulgkerge Camille on andekas kunstnik, kuid töötab koristajana. Mõnikord kardab ta, et tuul võib ta minema lennutada või et ühel päeval muutub ta nähtamatuks. Philibert ehk Philou on uhkelt pika nimega aristokraat ja intelligent, tõeline džentelmen ja oma perekonna häbiplekk, kes leiab neiu ühel päeval katusekorterist peaaegu surnuks külmununa ja võtab ta enda juurde elama. Philibert’i korteris elab aga ka Franck, naistemees ja suurepärane kokk, kes ei oska oma tunnetega toime tulla ja käitub nagu üks paras sitapea. Ei tundu just eriti hästi kokku sobiv kolmik, arvamused põrkuvad ja tülid on kerged tekkima, ent ometi on miski, mis neid...

  Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Ragne Kepler. Koroona? Mis koroona? On aasta 2023 ja COVID-19 on unustusse vajunud, sest maailma raputab kordades jõhkram ja kiiremini nakkav viirus 6PM, mis niidab jalust kuni kuue päevaga. Lõpp on väga piinarikas ja kole, aga kes on piisavalt vapper või piisavalt ahastuses, saab end ühe pisikese tableti abil ise hullemast päästa. Mingil põhjusel aga on Inglismaal üks naine, kellele 6PM kuidagi külge ei hakka, olenemata sellest, kui palju ja kui lähedalt ta puutub kokku nakatunute sülje, sperma, vere ja väljaheidetega. Kui viimaks ka tema abikaasa viirusele alla vannub, asub nimetu peategelane rännakule läbi Suurbritannia, lootes leida sel teekonnal teisi ellujäänuid ja iseennast. Teose algus oli üsna paljulubav ja kui peategelane viimaks oma kodust lahkus, ootasin ma, et sisu hakkaks põnevust üles kerima. Mõtlesin, kas ta leiab veel mõne ellujäänu ja kui leiab, siis kust ja miks. Tahtsin teada, milliseid väljakutseid inimtühjal maailmal tall...

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis...

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Jüri Kolk . Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin.   „Oliver, kildhaaval“ jutustab loo lastekirjanik Oliver Ryanist, kes ühel saatuslikul õhtul peksab koomasse oma abikaasa Alice’i. Kuna Oliver on edukas, jõukas ja jätab endast igati sümpaatse abielumehe mulje, on tema tuttavatel raske mõista, mis küll võis mehe sellise kohutava teoni viia. Lugejale esitavad oma nägemuse Oliveri elukildudest tema sõbrad, sugulased ja naabrid ning tasapisi hakkab lahti hargnema peategelase lugu alates lapsepõlvest ja noorusaastatest 1960.-1970. aastate Iirimaal kuni oma abikaasa jõhkra ründamiseni 40 aastat hiljem. Ülesehituselt meenutab teos Liane Moriarty romaani „Suured väikesed valed“ (Big Little Lies). Tuleb tunnistada, et teose tutvustus ja esimene lause on väga intrigeerivad. Kohe alguses tekib tugev sisetunne, et peategelasel on mingid sünged saladused ja et ta on – vabandust otsekohesuse pärast, aga – paras sitapea. Küsimus on aga...

UK, Faber & Faber, 2019 Well, this was sort of disappointing. And don’t get me wrong, it’s not a  bad  book, but it clearly isn’t what the synopsis claims it to be. Find Me   is not  a  Call Me by Your Name  (CMBYN) sequel about Elio and Oliver. They are mentioned here and there (not nearly enough) and turn up eventually but the focus is not on them. It’s mostly about Elio’s father. The story starts with Elio’s father Samuel who is travelling to Rome by train. On board he meets a young woman, roughly half his age, who he, for some reason, finds fascinating. They chat the whole way to Rome and don’t want to leave each other even when they reach their destination. So, they don’t. They get to know each other, roaming the streets of Rome, and finally form some sort of a romantic relationship. Honestly, that’s pretty much all that happens for the first 107 pages, before Elio is finally introduced to the plot.   Aciman is obviously still a great writer, ...

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Tiina Viil. Oh, ilude ilu. Kirjutan teile nüüd ühest väga kaunist fantaasiaelementidega ajaloolisest romaanist. „Mida tuul teab“ jutustab Ameerikas sirgunud Anne’ist ja tema vanaisa Eoinist, kes tüdruku üles kasvatas ja talle oma kodumaast – Iirimaast – põnevaid lugusid jutustas. Kui Eoin ühel päeval sureb, sõidab Anne ise elus esimest korda Iirimaale, et puistata vanaisa tuhk lapsepõlvekodu lähistele. Vanaisa viimset soovi täites satub Anne aga äkitselt ajas pea sada aastat tagasi ning kohtub seal meeldiva doktorihärra Thomas Smithi ja kahtlaselt tuttava pisikese poisiga. Kuna Anne näib olevat poisi kadunud emaga äravahetamiseni sarnane, ei jää tal muud üle, kui asuda naise asemele. Iirimaal on algamas sõda ja tagasi olevikku ei oska ta pääseda. Tasapisi hakkavad ta tunded nii doktori kui ka poisikese suhtes tugevamaks muutuma ja viimaks ei tea Anne enam, kas tahabki enam endise elu juurde tagasi pöörduda ... Kui see kõik kõlab tuttavalt, siis suur...

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Lauri Liiders.   No küll mul võttis selle raamatu seedimine ja sellest kirjutamine alles aega. Ilmselt seetõttu, et kuigi ma olen enda arvates suur keskkonnahuviline ja planeediga vastutustundetult ümber käimine ajab mul harja punaseks, ei pea ma end siiski piisavalt heaks spetsialistiks, et neil teemadel avalikult sõna võtta. Samas eeldab sellise teose lugemismuljete jagamine ikkagi mingil määral ja enda seisukohtade paljastamist. Olgu siis öeldud, et minu siinkohal kirja pandud sõnad on suuresti südametunnistuse hääl, mitte viimasel ajal nii populaarseks muutunud „oma peaga mõtlemise“ või pika ja põhjaliku uurimistöö (teisisõnu guugeldamise) tulemus. (Paluks mu veidrat huumorit mitte liiga südamesse võtta, eks.) Teoses „Tulevik on meie teha“ jagavad kliimakriisiga seoses oma tulevikunägemust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär Christiana Figueres ja Pariisi kliimaleppe poliitikastrateeg Tom Rivett-Carnac. Esmalt esitavad nad ka...