Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Ragne Kepler.
Koroona? Mis koroona? On aasta 2023 ja COVID-19 on unustusse vajunud, sest maailma raputab kordades jõhkram ja kiiremini nakkav viirus 6PM, mis niidab jalust kuni kuue päevaga. Lõpp on väga piinarikas ja kole, aga kes on piisavalt vapper või piisavalt ahastuses, saab end ühe pisikese tableti abil ise hullemast päästa.
Mingil põhjusel aga on Inglismaal üks naine, kellele 6PM kuidagi külge ei hakka, olenemata sellest, kui palju ja kui lähedalt ta puutub kokku nakatunute sülje, sperma, vere ja väljaheidetega. Kui viimaks ka tema abikaasa viirusele alla vannub, asub nimetu peategelane rännakule läbi Suurbritannia, lootes leida sel teekonnal teisi ellujäänuid ja iseennast.
Teose algus oli üsna paljulubav ja kui peategelane viimaks oma kodust lahkus, ootasin ma, et sisu hakkaks põnevust üles kerima. Mõtlesin, kas ta leiab veel mõne ellujäänu ja kui leiab, siis kust ja miks. Tahtsin teada, milliseid väljakutseid inimtühjal maailmal talle pakkuda on ja kuidas ta nendega toime tuleb. Kahjuks pidin aga pettuma.
Tegevustik hakkas ennast kordama juba enne, kui raamatuga poole peale olin jõudnud, sest mida ikka nii väga teha on, kui sa sõidad linnast linna ja otsid, kas keegi peale sinu on veel ellu jäänud. See kõik on küll mõneti arusaadav, sest ei saa eeldada, et maailmalõputeos oleks hullult seikluslik ja põnevust täis, aga sellisel juhul oleks raamat täitsa vabalt võinud olla lühem. Olevikust huvitavamad olid aga peategelase mälestused, mis avasid tema tausta ja selgitasid, miks temast on kujunenud selline inimene, nagu temast on kujunenud.
Ma ei tea, kas mul puudub mingisugune ulmelise hukatuse ja maailmalõpupaanika tajumise geen või midagi, aga minus ei tekitanud see 6PM viirus koos oma vereloikude ja väljaheitehunnikutega eriti mingit õudu. Ju selline kogu inimkonda maakeralt pühkiv viirus näib endiselt liiga uskumatu, et mõjuda hirmutavalt. Aga ma olen ka alati teadnud, et psühholoogilised ulmekad/õudukad mõjuvad mulle palju rängemini kui sellised ... rohkem füüsilist laadi.
Tunnistan ausalt, et see teos tekitas minus tugevaid emotsioone, aga kahjuks polnud need positiivsed emotsioonid. Tõsi, ilmselt ei teagi keegi, kuidas ta reageeriks, kui taipaks ühel hetkel, et on tõenäoliselt ainus (või vähemalt üks väga vähestest) inimene planeedil. Aga me võime ju ikkagi aimata, võttes arvesse oma iseloomu ja siiani elatud elu, enda reaktsioone keerulistes või pealtnäha väljapääsmatutes olukordades. Ma ei saa sajaprotsendiliselt väita, et käituksin peategelasest erinevalt, aga tunnen end piisavalt hästi ja loodan, et ma oskaksin teha paremaid valikuid. Paremaid minu enda jaoks muidugi, ju tema arvates olid tema valikud need õiged. Paraku aga jättis ta aga ebasümpaatse, julma, rumala (Kirss tordil oli see, kui peategelane tõdes, et ta ei tea, kas temaga kaasa reisiv kuldne retriiver on emane või isane. Jumala eest, see on suur koer, mitte hamster, vaata siis järele.) ja pealiskaudse mulje, mulle ei meeldinud tema juures kohe mitte miski. Okei, valetan, mulle meeldis, et ta suutis leida enda südames vähemalt niipaljugi jõudu, et üks loom kohutavast saatusest päästa. Eriti millekski rohkemaks tal nähtavasti mõistust ega südant ei jagunud.
Ühel toredal koeral nimega Lucky tõesti vedas (jah, see sõnamäng on tahtlik, sest niimoodi see koer raamatus oma nime sai) ja ta valiti peategelase rännuseltsiliseks. Aga no mina küll ei ole vist oma elu jooksul küll kohanud ühtegi koera, kes vahetpidamata niutsuks ja kiunuks. Ja „vahetpidamata“ all mõtlen ma nii umbes iga 3-5 lause tagant. Iga asja peale. Tekib küsimus, milliste koertega autor on oma elus kokku puutunud. Või kas üldse on. Lõpuks hakkas see väga ära tüütama juba.
Mis siis veel ... Huumor ei olnud minu masti. Toksilised suhted. Maailma kõige äraleierdatum ja stereotüüpsem kõrvaltegelane – elupõletajast homoseksuaalne parim sõber. Palju loomadega seotud julmust. Ma ilmselt ei pea enam mainima, mida ma sellest arvan.
Pehmelt öeldes kahtlane oli ka see, kui kauaks jätkus vett ja elektrit, aga siinkohal võib tegu olla lihtsalt minu võhiklikkusega. Võimalik, et tänapäeval töötabki kõik juba automaatika peal, aga ka see peab ju mingil hetkel tegevuse lõpetama, kui mitte keegi vahepeal midagi ei kontrolli ega ühelegi nupule ei vajuta. Kes täpsemalt teab, siis valgustage mind ka, see on tegelikult huvitav teema.
Raamatus oli mõttetult palju igasugu nimekirju, mis oleks võinud poole vähem ruumi võtta. Need jätsid alati sellise filler’i (tühja koha täitmise) mulje. Sisu ei oleks mitte midagi kaotanud sellest, kui peategelane ei oleks pidanud vajalikuks loetleda enam-vähem kõiki kalleid moebrände, mille asju ta endale väljasurnud kaubamajast kokku krabas, ja kõikvõimalikke muusikastiile, millega ta üritas summutada naabrikoera (jah, jälle) kiunumist. Olen lugenud arvustusi, kus mainitakse, et peategelase areng on loo vältel tajutav, aga pean tunnistama, et minust läks see igatahes mööda.
Mul on hästi kahju, et ma selle teosega sugugi suhestuda ei suutnud. Ehk pole Bethany Clift minu autor või siis pole ulme lihtsalt (üldiselt) minu teema. Oleksin lootnud põnevamat sisu ja tegelast/tegelasi, kellele saaksin kogu hingest kaasa elada. Paraku aga jättis peategelase saatus mind külmaks ja ma põhimõtteliselt lugesin lõpuni ainult Lucky pärast. (Mis polnud võib-olla eriti hea mõte, kui sa oled suur loomasõber.) Päris lõpp oli originaalne ja ilmselt teose kõige parem osa, see võttis sisu hästi kokku ja oli kordades õõvastavam ja emotsionaalsem kui kogu ülejäänud teos kokku. Ja veel, mis Luckysse puutub, siis oli tema ainus põhjus, miks raamat sai parema hinnangu, kui oleks muidu saanud. Koerad on imelised. Ja me ei vääri neid.
Ma arvan, et „Viimane kustutab tule“ võiks meeldida neile lugejatele, kes armastavaid ulmeromaane, kelles igasugused viiruste ja maailmalõpuga seotud teemad tekivad elevust ning kes ei pelga kõikvõimalikke loomadega seotud jubedusi. Nendel soovitan teosele võimalus anda, äkki on see midagi just sobivalt närve kõditavat selles meie COVID-19 käes virelevas maailmas.
Suur aitäh kingituse eest, Rahva Raamat!
Film pani ema kõike unustama. Teda paelus lumine, võõrapärane maailm, kostüümid ja ümbruskond, tantsimine ja muusika, teda kütkestas eepiline romantiline armastuslugu. Ta jutustas mulle, et see oli olnud täiesti kaemuslik kogemus ja kui ta kinost lahkus, tundis ta, nagu oleks maailm tema ümber hallides varjundites, võrreldes sellega, mille tunnistajaks tema oli äsja olnud. (Jutt käib filmist „Doktor Živago“.)
Mulle meeldib vihmas kõndida.
Ma armastan värske kevadise vihma lõhna, kui see varahommikul vastu maad peksab, mulle meeldib vihma hääl, kui see südatalvel aknaruute piitsutab, plärtsatust, millega auto kõnniteele liiga lähedal sõites lombist vett pritsib. Mulle meeldib vihmas kõndida, kuulates ladinat vastu mantlit, kui olen selle kaitseks välise maailma eest enda kohale tõmmanud.
Vihm peseb maha vana kõntsa ja plekid ning paneb uued asjad kasvama.
Kommentaarid
Postita kommentaar