Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021

Tõlkinud Lauri Liiders.

 

No küll mul võttis selle raamatu seedimine ja sellest kirjutamine alles aega. Ilmselt seetõttu, et kuigi ma olen enda arvates suur keskkonnahuviline ja planeediga vastutustundetult ümber käimine ajab mul harja punaseks, ei pea ma end siiski piisavalt heaks spetsialistiks, et neil teemadel avalikult sõna võtta. Samas eeldab sellise teose lugemismuljete jagamine ikkagi mingil määral ja enda seisukohtade paljastamist. Olgu siis öeldud, et minu siinkohal kirja pandud sõnad on suuresti südametunnistuse hääl, mitte viimasel ajal nii populaarseks muutunud „oma peaga mõtlemise“ või pika ja põhjaliku uurimistöö (teisisõnu guugeldamise) tulemus. (Paluks mu veidrat huumorit mitte liiga südamesse võtta, eks.)

Teoses „Tulevik on meie teha“ jagavad kliimakriisiga seoses oma tulevikunägemust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär Christiana Figueres ja Pariisi kliimaleppe poliitikastrateeg Tom Rivett-Carnac. Esmalt esitavad nad kaks tulevikustsenaariumit: maailm, mida arendame praegusel moel, st milline on meie tulevik, kui jätkame samas vaimus ega muuda midagi, ja maailm, nagu see olema peaks, st milline võiks olla meie tulevik, kui võtaksime end kokku ja hakkaksime tegutsema planeeti hoides ja säästes. Sellele järgnevad soovitused, kuidas võiks muuta mõtteviisi ja kuidas oleks kõige parem tegutseda, et meid ootaks justnimelt see parem ja helgem tulevik.

„Tulevik on meie teha“ on tõesti väga optimistlik raamat, lausa nii väga, et paljudele võib raamatut läbiv positiivsus vastu hakata, sest see on tugevas kontrastis sellega, kuidas maailmas kliimakriisi tegelikult suhtutakse. Imestan isegi, et mind ennast see ülim optimism ei häirinud. Nojah, võib-olla üht-teist oli läbi natuke liiga roosade prillide, aga kui teadlased ise ei usuks positiivsesse prognoosi, siis mis lootust meil üldse oleks. Samahästi võiks kohe end naftatünni uputada. Mulle meeldib nende optimism ja mind innustas see igatahes tegema paremaid valikuid või vähemalt püüdma teha kõik, mis minu võimuses. 

Väga levinud on suhtumine, kuidas üksikisikuna pole võimalik mitte midagi korda saata, muutused saavad toimida ainult riigi tasandil ja üleüldse on meie riik nii mõttetult väike, et pole vahet, kui palju me seda süsihappegaasi õhku paiskame või kui palju ühekordseid plastiktopse kasutame. Meie rannad ei upu ju (veel!) plastikusse. Hea küll, mõnes mõttes olen muidugi nõus, me oleme imetilluke piisake tohutu suurte riikide meres, aga see ei tohiks meid heidutada ja laisaks või hoolimatuks muuta. Oleks ju tore, kui suuremad riigid tahaksid meist eeskuju võtta ka kliimakriisiga hästi toime tulemise pärast, mitte ainult igasugu e-lahenduste pärast? Ja kui saaks kas või enda riigis elu paremaks muuta, oleks ka juba suur asi. Maailma see soojenemisest ei päästa, aga oma riigi plastikusse uppumisest saaksime ehk päästa. Saaksime teha nii, et meil endal ja mis hetkel veel kriitilisem – meie järeltulijatel – oleks siin hea elada. Selleks ei ole vaja kohe sekundi pealt kõigest loobuda. Alustuseks piisaks sellestki, kui ei raiuks linnu puudest tühjaks (metsadest rääkimata). Kas teie näiteks teadsite, et lisaks õhu puhastamisele ja niisama silmailule aitavad puud reguleerida ka õhutemperatuuri? Mistõttu on eriti tähtis linnadesse rohealade rajamine ja puude hoidmine. Või kui läheks mõnikord lennuki asemel reisile hoopis rongiga või kui pistaks järgmine kord kodust välja minnes kotti korduskasutatava kohvitopsi ja riidest poekoti.

Lugedes ajakirjandusest riiklikul tasandil tehtud kliimakriisi puudutavatest otsustest kipub teinekord vägisi masendus peale, aga Figuerese ja Rivett-Carnaci raamat annab päriselt ka lootust ja aitab praegust olukorda rõõmsamates värvides näha. See näitab, et on võimalik luua parem tulevik, iseasi kas me selleks valmis oleme.

Muidugi pole vaja kõike loetut ja kuuldut pimesi uskuda, aga soovitan hoida meeled avatuna ja kuulata, mida räägivad teadlased ja päris spetsialistid, mitte vastava hariduseta poliitikud, vandenõuteoreetikud ja niisama mässajad või guugeldamise abil end maailmatargaks tituleerinud suunamudijad. Ja proovime käituda vastavalt sellele, kuidas meile südames õige tundub. Mulle paistab, et tihti püüab mingi liialt loogikale või pessimismile rõhuv hääl sundida meid laiskusele, hoolimatusele ja ükskõiksusele (ei ole ma ka ise sellest patust puhas), sest nii on mugavam. Aga meie ise ju peame siin maamunal elama, meie ja meie järeltulijad, ning kui me isegi iseendast sugugi ei hooli, siis see on ju ... natuke nagu ... rumal?

See raamatuarvustus kukkus välja rohkem nagu minu enda mõtisklused kliimakriisi teemadel, aga seda Figueresi ja Rivett-Carnaci teos teebki – paneb sügavalt (kaasa) mõtlema ja sellest tulenevalt ka tegutsema. Usun, et see ongi autorite eesmärk.

Soovitan soojalt kõigile, kes me siin planeedil Maa elame. Me oleme loodusest võõrdunud, aga pole veel hilja astuda samme parema, loodusega koos kulgeva (mitte seda ebaratsionaalselt ekspluateeriva) tuleviku suunas.

 

PS. Keskkonna- ja loodushuvilistele soovitan veel ka ajakirja Eesti Loodus ja Tallinna Rahvaülikooli loodus- ja keskkonnateemalisi kursuseid/loengusarju. Figuerest ja Rivett-Carnaci saab jälgida ka Instagramis, samuti soovitan kasutajaid suletudring, maheonlahe, sustainably_vegan, davidattenborough jt. Jälgige sotsiaalmeedias inimesi, kes hoolivad keskkonnast – see inspireerib ja aitab endalgi loodussõbralikumalt elada.

 

Suur aitäh hariva raamatu eest, Rahva Raamat! Väga-väga täppi läinud kingitus :)

Me väidame, et häving on küll üha usutavam võimalus, kuid veel pole see meie vältimatu saatus. Kuigi inimajaloo uue perioodi algus on planeedile jätnud kaua kestvad ja valusad jäljed, pole see lugu veel lõpuni kirjutatud. Pliiats on veel meie käes. Tegelikult on see meil kindlamalt sõrmede vahel kui kunagi varem. Ja me võime otsustada, et see lugu räägib looduse ja inimvaimu taastamisest. Kuid me pole veel otsust langetanud. 

Me näeme, mis suunas maailm liigub, ning tõstame käed üles. Jah, me arvame, et see on kohutav, kuid see on nii suur ja keeruline üle jõu käiv teema! Me ei saa selle peatamiseks midagi ära teha.

See õpitud reaktsioon pole mitte ainult väga vale, vaid on ka põhimõtteliselt vastutustundetu. Kui tahad kliimamuutuse vastu midagi ette võtta, siis pead endale õpetama, kuidas teisiti reageerida.

Kliimamuutusega silmitsi seistes peame kõik katsuma elujaatavad olla, ja mitte seetõttu, et edu on garanteeritud, vaid kuna läbikukkumine on mõeldamatu.