Liz Nugent „Oliver, kildhaaval”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Jüri Kolk.

Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin.

 

„Oliver, kildhaaval“ jutustab loo lastekirjanik Oliver Ryanist, kes ühel saatuslikul õhtul peksab koomasse oma abikaasa Alice’i. Kuna Oliver on edukas, jõukas ja jätab endast igati sümpaatse abielumehe mulje, on tema tuttavatel raske mõista, mis küll võis mehe sellise kohutava teoni viia. Lugejale esitavad oma nägemuse Oliveri elukildudest tema sõbrad, sugulased ja naabrid ning tasapisi hakkab lahti hargnema peategelase lugu alates lapsepõlvest ja noorusaastatest 1960.-1970. aastate Iirimaal kuni oma abikaasa jõhkra ründamiseni 40 aastat hiljem. Ülesehituselt meenutab teos Liane Moriarty romaani „Suured väikesed valed“ (Big Little Lies).

Tuleb tunnistada, et teose tutvustus ja esimene lause on väga intrigeerivad. Kohe alguses tekib tugev sisetunne, et peategelasel on mingid sünged saladused ja et ta on – vabandust otsekohesuse pärast, aga – paras sitapea. Küsimus on aga selles, miks?

Oma mälestusi Oliverist jagavad 8 inimest, nende seas ka peategelane ise. Üks tunneb teda kooliajast, teine noorena Prantsusmaal veedetud ajast, kolmas on vaid mõnda aega olnud tema naaber, kuid kõige olulisemat ja kõigi teiste juttu ühendavat infot annavad ikkagi peatükid, milles Oliver jutustab endast ise. Ja just nende peatükkide põhjal jääb temast mulje kui kibestunud, küünilisest, külmast ja kaalutlevast mehest. Huvitav on jälgida tema arenemist inimesena Iirimaal veedetud poistekoolis, hiljem viinamarjakasvanduses töötades ja viimaks kujunedes edukaks lastekirjanikuks. 

Tugevalt tükib teoses esile raske lapsepõlve teema ja see, kuidas vanemliku hoolitsuse puudumine võib igaveseks rikkuda inimese elu. Samas kerkib sinna kõrvale kohe küsimus, kas raske lapsepõlv ja vanemate armastuse puudumine õigustab ja/või vabandab välja neid kohutavaid tegusid, mis Oliveri elust saladustena välja kooruma hakkavad. Väga paljudel lastel on olnud vähem või rohkem keeruline lapsepõlv, ometi ei saa igaühest neist peksjat, vägistajat või mõrvarit. Nagu näha, siis meeleheidet ja ängi jätkub raamatusse küllaga. 

Raske lapsepõlve ja vägivaldsuse kõrval võib loost leida veel ka homofoobiat, rassismi, ohvrisüüdistamist ja misogüüniat, seda kõike suuremalt jaolt katoliikliku Iirimaa kontekstis. Need kõik on väga sügavad ja käsitlemist vajavad teemad, aga mulle jäi kahjuks mulje, et neist räägiti väga põgusalt ja kohati moraliseerivalt või õpetlikult, mis teose sisuga nii hästi ei sulandunud, kui oleksin oodanud.

Tegelased olid minu jaoks valdavalt ebasümpaatsed ja pigem pealiskaudsed, kuigi kohati muidugi ka väga inimlikud, sest keegi neist polnud otseselt mustaks või valgeks, heaks või halvaks maalitud. Kõigil oli vigu, igaühel oma eesmärgid ja (mõnikord kahtlase väärtusega) viisid nende saavutamiseks. Siiski oleks mulle meeldinud, kui jutustajate tausta oleks veelgi põhjalikumalt avatud, mingit sügavust jäi justkui puudu. Kõige rohkem meeldis mulle madame Véronique, kes juhtis viinamarjaistandust, kus Oliver veetis koos sõpradega noorena ühe suve. Naise taustalugu oli minu jaoks kõige huvitavam – hästi kirjutatud mitmekülgne tegelaskuju ja vist enam-vähem ainus, kellega suutsin mingilgi määral samastuda ja kes ei pannud mind hambaid krigistama.

Kuigi Oliveri ja tema lähedaste elus juhtub hirmsaid asju, ei tekkinud mul lugedes millegipärast sellist õõvastavat magu krampi kiskuvat tunnet nagu mõnikord sarnaste rõhuvate lugude puhul. Loomulikult on see kurb ja mõtlemapanev raamat, aga peategelase ellusuhtumise ja käitumise tõttu jäi ta mulle kaugeks. Samas hoidis tegevustik ikkagi põnevust üleval ja tahtmist pooleli jätta ei olnud. Kildudest sai kokku parajalt huvitav ühe-kahe õhtu lugemine. Pidage aga meeles, et kuigi lõpplahendus on rahuldav, siis on ka neid küsimusi, mis jäävadki vastuseta. Soovitan neile, kes armastavad põnevikke ja eriti just seda tüüpi, kus lugu esitatakse mitme tegelase kaudu ja pusle tuleb ise kokku panna. Arvan, et sobiks ideaalselt ka raamatuklubis lugemiseks, sest ainet sõprade-sõbrannadega arutamiseks pakub „Oliver, kildhaaval“ väga palju.

 

Suur tänu kingitud raamatu eest, Rahva Raamat!

 

Pähe tuleb selline väljend nagu „olukorrad, mida me kontrollida ei saa“. Ma rõhutan sõna „me“, sest, ehkki ma ei oleks tohtinud seda teha, ei oleks ta tõesti tohtinud mind provotseerida. 

Paistab, et ma olen endas juba lapsepõlvest saati kandnud kibedust, põlgust ja masendust. On see vast üllatus.

Mida naabrid mõelda võivad? Mida inimesed mõelda võivad?

See ei huvita mind tõesti mitte üks raas. 

Ma usun, et on auväärne mitte sundida oma armastatuid su isiklikke õudusi koos sinuga kannatama, aga kahtlustan, et sellise valu endas varjamine peab kaasa tooma hinge haigestumise.

Sain aru asjast, mis oli mul viimased kolmkümmend aastat kahe silma vahele jäänud. Ei pea armastama inimest. Võid armastada kujutelma inimesest. Võid teda idealiseerida ja muuta ta selleks inimeseks, keda vajad.