Otse põhisisu juurde

Anna Gavalda „Koos, see on kõik”


Tallinn, Rahva Raamat, 2021

Tõlkinud Pille Kruus.


Koos, see on kõik“ ei ole minu esimene kokkupuude Anna Gavalda loominguga, küll aga on see esimene teos, mis mind tema kirjutistesse armuma pani. See on lugu neljast väga erinevast inimesest, kelle saatuse keerdkäigud kokku viivad. Nad kõik on täiesti tavalised, aga igaühes neist on midagi erilist. 
Sulgkerge Camille on andekas kunstnik, kuid töötab koristajana. Mõnikord kardab ta, et tuul võib ta minema lennutada või et ühel päeval muutub ta nähtamatuks. Philibert ehk Philou on uhkelt pika nimega aristokraat ja intelligent, tõeline džentelmen ja oma perekonna häbiplekk, kes leiab neiu ühel päeval katusekorterist peaaegu surnuks külmununa ja võtab ta enda juurde elama. Philibert’i korteris elab aga ka Franck, naistemees ja suurepärane kokk, kes ei oska oma tunnetega toime tulla ja käitub nagu üks paras sitapea. Ei tundu just eriti hästi kokku sobiv kolmik, arvamused põrkuvad ja tülid on kerged tekkima, ent ometi on miski, mis neid liidab. Mitte ühelgi neist pole olnud armastavat kodu ega õnnelikku lapsepõlve, kuid igaüks neist igatseb päris perekonda. Viimasena kolib nende juurde ka Francki elurõõmus vanaema Paulette, kes ihkab noorte seltsi ega taha vanadekodus elada. Nad on inimesed, kellel pole mitte midagi, aga nad on üksteisel olemas ja see tähendab, et tegelikult on neil kõik. Vahel on palju tähtsam kui perekond, millesse sa sündinud oled, perekond, mille sa ise endale lood.
Esimesed umbes kakssada lehekülge kulgesid rahulikult ja kuigi ma nautisin lugemist, siis jäi esialgu mulle see Gavalda-fenomen ikkagi pisut kaugeks. Olin enne lugenud üht tema novellikogu, mis minus üleliia suuri emotsioone ei tekitanud, ja võib-olla olin seetõttu lugema asudes ka pisut ettevaatlik. Anna Gavalda kirjutab lihtsatest inimestest ja lihtsatest muredest, kohati tundub see kõik isegi liiga igapäevane. Aga siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et täpselt selles ju teose võlu seisnebki! See poeb salamisi ja pisitasa naha alla, vingerdab ennast sulle südamesse ja enne kui arugi saad, on tegelased nii omaks saanud, et tunned ennastki ühena nende seas. Tahad jagada nende väikesi võite ja suuri kaotusi, rõõmustad ja kurvastad koos nendega. Kui ma umbes 1/3 peal korraga nutma ja naerma purskasin, tõstsin käed üles ja tõstsin käed üles ja sain aru, et see raamat on lõplikult mu südame võitnud.
„Koos, see on kõik“ on teos, mida mina soovitan lugeda väikeste ampsude kaupa. Anna endale aega iga peatüki vahel hingata, kaasa mõelda ja tunda. Naera ja nuta koos tegelastega, lase sellel raamatul ennast suurde sooja kallistusse mässida. See on midagi sulle ka siis, kui sa armastad Pariisi ja/või prantslasi (kuigi eks mured ja rõõmud on enamasti siiski igal pool sarnased). Minu jaoks on Pariis eriline paik. Ilmselt on see linn, kus ma olen elus kõige rohkem käinud. See raamat muutis mind oma Pariisi-olustikuga nostalgiliseks ja tuli minu juurde hetkel, mil ma isegi ei teadnud, et seda suurt kallistust või pikka paid vajan. Ma soovitan seda imelist romaani kõigile. Päriselt!

 

Suur-suur aitäh kingituse eest, Rahva Raamat!


Camille ega Philibert polnud kumbki märkimisväärselt jutukad. Nad polnud harjunud kellegagi koos sööma. Nii et nad ei teadnud päris hästi, kuidas olla, ega suutnud kohaneda sellega, et nad pole üksi. Kuid nad olid hästi kasvatatud ja proovisid kenasti käituda. Heitsid nalja, lõid klaase kokku ja rääkisid oma kvartalist. Näiteks supermarketi kassapidajatest, Philibert’ile meeldis blond tüdruk, Camille eelistas baklažaanikarva juustega neiut, või turistidest, Eiffeli torni tuledest ja koerajunnidest. (Heh, kas te olete kunagi midagi prantslaslikumat kuulnud? ❤)


„Sa usud sellesse?“
„Millesse?“
„Et esimene armastus on alati viimane?“
„Ma ei tea, loodetavasti pole see nii.“ 

„(...) Ära räägi asjadest, millest sa ei tea. Põrgu on märksa jubedam, kui sa arvad. Põrgu on see, kui sa ei näe inimesi, keda armastad. Kõik muu on tühiasi. (...)“ 

Mis siis ikka. Seda, mida nad koos läbi elasid, vahetanud pilke ja käepigistusi, samal ajal kui elu iga mälestusega käest pudenes, ei saanud neilt keegi ära võtta. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill