Otse põhisisu juurde

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021


Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust?


Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest.
Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud.
Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis ma tahan lugeda, kui ta räägib, siis ma tahan kuulata. Alati. Ja ma tahan lugeda seda, mis on kirjutatud sõnade vahele. Seda, mille tegelased ütlemata jätavad. Ma ei kipu sugugi avaldama oma arvamust, segama vahele ega andma hinnanguid. Aga ometi pean ma tunnistama, et „Vaikne ookean“ raputas mind läbi, mähkis mind endasse ja meeldis mulle nii-nii väga, et ma muutun isegi seda postitust kirjutades natuke emotsionaalseks.
Lugu ise räägib emast ja tütrest, Emmast ja Stellast, nende omavahelistest suhetest ja nende suhetest meestega. Tegevustik viib lugeja Tallinnast Venemaale, Soome ja mitmes mõttes ka Vaikse ookeani äärde. Stella mälupildid oma vanemate abielust vahelduvad Emma mälestustega nooruspõlvest ja samuti püüab Stella saada selgust enda abielus. Keerulised, mitmekülgsed inimsuhted, palju ütlemata sõnu ja korduma kippuv ajalugu.
Mulle tundub, et me oleme harjunud kuulma, kuidas suhtlus on heade inimsuhete võti. Aga mis siis, kui kogu aeg ei saa ega taha rääkida? Mida peidab endas see (aastatepikkune) vaikus, need ookeanid ja sügavikud inimeste vahel?
See kõik on nii õhkõrn, vaevu tajutav, kohati raske ja valus, aga ilus ka. Mul olid peaaegu kogu raamatu vältel silmad märjad, aga samas tuli hinge mingi rahu. Võib-olla vastas see raamat mõnes mõttes küsimustele, mis mul kuskil alateadvuses olid. Mitte et minu lapsepõlv oleks Stella omaga kuidagi sarnanenud, kaugel sellest, aga aju teeb kummalisi keerdkäike. Toimus mingi seletamatu katarsis. Noh ja siis sekka veel hispaanlaste avastusretk Vaikse ookeani äärde ja mina olen lummatud.
On muidugi natuke ebaaus, kuidas autor oskab mu hingekeeltel mängida (üks viimastest peatükkidest ajas mind lohutamatult nutma). Aga ega ma ei vahetaks seda ka mitte millegi vastu. Ja teate, rohkem ma ei oskagi midagi öelda. „Vaikne ookean“ on imeilus romaan ja kindlasti üks suurepärane näide tänapäeva Eesti kirjandusest.

 

Kes veel ei tea, hiljuti sai Kai Aareleid teose eest ka Tammsaare preemia. Poleks osanud seda kellelegi teisele andagi. Palju õnne ja jään suure elevusega tulevast loomingut ootama!


Terve tee on ema olnud väga vaikne. See võib tulla ilmast või sellest, et kui sattuda nii pika aja tagant kohta, mis on kunagi olnud osa argipäevast, aga on nüüd võõraks jäänud või muutunud, haagib see meid lahti nii iseendast, ajast kui ka sellest paigast ja jätab segaduses hulpima, ja sellega saab toime tulla ainult vaikides, sest sõnu sellele pettumusesegusele igatsusele lihtsalt ei ole.


On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.


Perekond, see on needus. See teeb su haavatavaks, pimedaks. Jah. Sulle tundub, et elad mingi kaitsva kupli all, et sellesse ringi ei pääse keegi väljastpoolt, aga siis: plaks! Ei ole mingit kuplit, selgub, et see oli ainult mull.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill