Amy Harmon „Mida tuul teab”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Tiina Viil.

Oh, ilude ilu. Kirjutan teile nüüd ühest väga kaunist fantaasiaelementidega ajaloolisest romaanist.

„Mida tuul teab“ jutustab Ameerikas sirgunud Anne’ist ja tema vanaisa Eoinist, kes tüdruku üles kasvatas ja talle oma kodumaast – Iirimaast – põnevaid lugusid jutustas. Kui Eoin ühel päeval sureb, sõidab Anne ise elus esimest korda Iirimaale, et puistata vanaisa tuhk lapsepõlvekodu lähistele. Vanaisa viimset soovi täites satub Anne aga äkitselt ajas pea sada aastat tagasi ning kohtub seal meeldiva doktorihärra Thomas Smithi ja kahtlaselt tuttava pisikese poisiga. Kuna Anne näib olevat poisi kadunud emaga äravahetamiseni sarnane, ei jää tal muud üle, kui asuda naise asemele. Iirimaal on algamas sõda ja tagasi olevikku ei oska ta pääseda. Tasapisi hakkavad ta tunded nii doktori kui ka poisikese suhtes tugevamaks muutuma ja viimaks ei tea Anne enam, kas tahabki enam endise elu juurde tagasi pöörduda ...

Kui see kõik kõlab tuttavalt, siis suure tõenäosusega oled sa lugenud Diana Gabaldoni raamatusarja, mille esimese osa pealkiri on „Võõramaalane“ (Outlander). Tuleb tõdeda, et ka minule hüppas raamatu tutvustust lugedes esimesena pähe, et oleksin justkui midagi väga sarnast juba lugenud (ja näinud), aga kuna Amy Harmoni tegevus toimub teises riigis ja teisel ajal, siis olin ikkagi väga põnevil ja lootusrikas, et ka see võiks mulle meeldida.

Raamat haaras mind kaasa kohe algusest, aga kulgeb tegelikult hästi aeglases tempos, mis  teoses käsitletud lühikest ajavahemikku arvestades ei ole sugugi üllatav. Mind loo aeglane kulgemine ei häirinud ja mulle meeldiski seda teost lugeda jupikaupa, sest peatükid olid jaotatud mineviku ja oleviku vahel, sekka ka eelpoolmainitud doktorihärra päevikusissekandeid. Oli mõnus lugeda üks-kaks peatükki ja siis nende üle vahepeal mõtiskleda.

Sain Anne’i, Eoini ja Thomase loole kaasa elades tuttavamaks Iirimaa ajalooga. Eriti nautisin teosesse sisse põimitud kohalikke legende ja W. B. Yeatsi luulet. Ma ei tea isegi täpselt, mis see on, aga miski mind selles rohelises, haldjate ja härjapõlvlaste ja suurepäraste poeetide maa juures võlub. Mäed, järved, udu ja rohelus lõid ilusa keskkonna teose tegevustikule.

Ajaloo käsitlemise poole pealt heidaks ainult pisut ette seda, et autor oleks lugejalt juba nagu mingeid eelteadmisi oodanud. Selles mõttes, et üht-teist küll seletati, aga tihti jäi mulje, et ma oleksin pidanud ise mingit taustainfot teadma. Vahepeal kippus sassi minema, kes oli kes ja miks see või teine tegelane Iirimaa ajaloo seisukohalt nii tähtis oli. Kas mul ainsana oli nii? Kes on lugenud, andke mulle teada. Ei saa välistada, et mul on lihtsalt keskendumisraskused.

Teoses (äärmiselt aeglaselt) arenev armastuslugu on ilus ja armas, olgugi et ma tegelaste vahel üleliia tugevat tõmmet ei tajunud. Samas iga armastus ei peagi ju põlema lõpmata tulise leegiga, armastust on igasugust. Intiimsed stseenid olid kirjutatud minu maitsele vist tsiiiiipake liiga poeetiliselt, sest neile tagasi mõeldes kerkivad mulle silme ette lapsena vaadatud Ladina-Ameerika seebikad, kus tegelased hakkasid suudlema, muusika hakkas mängima ja siis kaamera fokusseeris küünlale või lillekimbule, ekraan tõmbus uduseks ja kaader vahetus. Natuke naljakas oli lihtsalt :) Väga läks mulle hinge hoopis Anne’i ja Eoini omavaheline suhtlus, seda nii minevikus kui ka olevikus.

Kui nüüd natuke vinguda, siis ma mõistan, et fantaasiaelementidega raamatus ei ole mõtet mingit loogikat taga ajada, aga kohati ajas ikkagi juhtme kokku, et olevikus ja minevikus ei kulgenud aeg samas tempos. Ilmselt autor poleks siis muud moodi vajalikke sündmusi klappima saanud. Samuti hakkas suurest mõttetööst kõrvadest tossu välja ajama, kui üritasin aru saada kuidas need Anne’i oleviku- ja tulevikumina said üldse niimoodi eksisteerida (sorri, ilma spoilimata ei ole väga võimalik täpsustada). Olemata oleks võinud olla ka lehekülgede viisi 1920. aastate tualett-tarbeid ja riideid tutvustav peatükk. Me saime aru, Anne rändas ajas tagasi, elu oli teistsugune.

Ja veel midagi, millest ma kahjuks ei saa üle ega ümber. Teose sisu ja Anne’i tegelaskuju olid kohe väga-väga „Võõramaalase“ ja Claire’i moodi. Püüdsin sellest mööda vaadata, aga ei suutnud. Esialgu oli see pigem positiivne ja tekitas minus rohkelt põnevust, aga mida rohkem sarnasusi pinnale kerkis, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et kokku sai neid väikesi detaile pisut liiga palju. Ma ei tea, kas see oli autoril tahtlik otsus või puhas juhus, aga võin pikemalt mõtlemata mainida vähemalt 10 sarnasust mõlema raamatu peategelase vahel – neid ei saa eriti täpselt kellegi jaoks sisu rikkumata lahti seletada, aga kui põgusalt mainida siis peategelase juuksed, peategelase taust (pere ja haridus), peategelase „võimed“, peategelase sõrmused ... Rääkimata siis ajas rändamisest ja üsna sarnaselt valitud loo tegevuspaigast, kuigi need on sellised üldised sarnasused, mis ei häiri. 

Sellepärast mõtlesin ma hästi pikalt, kuidas seda teost üldse hinnata. Haarav ja ilus lugu, aga no nii ühe teise haarava ja ilusa loo sarnane ... Kui Amy Harmon pole iial „Võõramaalasest“ midagi kuulnud, siis ma muidugi vabandan, et seda oma arvustuses tuhat korda maininud olen, aga ma ei tea, kas on võimalik ingliskeelses kultuuriruumis sellest mitte midagi teada. Samas ma ei taha kedagi millestki süüdistada, on ebatõenäoline, aga loomulikult mitte võimatu.

Pidasingi siis iseendaga aru, kas võtan hinnet alla või ei, ja otsustasin lõpuks, et mina pole mingi kohtumõistja. Las see jääda autorite omavaheliseks asjaks, kas ja mis seal oli või ei olnud. Samuti tean, et kui ma poleks „Võõramaalast“ enne lugenud, siis oleksin Harmoni raamatut veel rohkem nautinud, ja seetõttu olen oma hindamises seekord lahkem.

Kellele ma seda teost siis soovitaksin? Kindlasti kõigile, kellele meeldivad ajaloolised romaanid ja ilusad hingekriipivad armastuslood. Veel parem, kui sul Gabaldoni raamatud lugemata oleksid. Okei, see oli nali! Ma olen üsna kindel, et Harmoni romaan meeldib ka paljudele tulihingelistele Jaime’i ja Claire’i fännidele. Lisaks on „Mida tuul teab“ palju õrnem ja vägivalla...vabam. Seega lugege julgelt ja ärge lihtsalt laske neil sarnasustel endale niimoodi pähe hakata, nagu mina lasin. Mulle tegelikult väga meeldis. 

Suur aitäh, Rahva Raamat, ilusa kingituse ja lugemiselamuse eest!

 

PS. Meenus seda postitust kirjutades, et Eesti Draamateatris mängitakse praegu Brian Frieli kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud tükki „Igatsuse rapsoodia“, kust ka pisut Yeatsi luulet läbi käib, nimelt minu üks suur lemmik „Ta igatseb endale taevakangaid“ (He Wishes for the Cloths of Heaven). Lavastusel pole arvustatud raamatuga midagi pistmist, aga Iirimaa ja Ameerika on teemaks sealgi, nii et keda huvitab, siis uuel aastal on võimalik jälle vaatama minna.

He Wishes for the Cloths of Heaven: https://www.youtube.com/watch?v=dC96W_-C8Lw

Pidin leppima sellega, et idealism kirjutab tihti ajaloo ümber endale sobivaks. Tegelikult pole sugugi kõik inglased türannid ja kõik iirlased pole pühakud. On valatud juba küllalt verd, loobitud küllalt süüdistusi, et meid kõiki hukka mõista. 

Mul oli tuhandeid pühendunud lugejaid, aga mitte ühtegi lähedast sõpra. Tosinas linnas oli mul sadu tuttavaid. Olin käputäie kordi käinud kohtamas käputäie mehega [meestega]. Kahega neist olin isegi maganud. Kaks armukest ja ma olin kolmkümmend. Sõna „armuke“ pani mu võpatama. Armastus polnud kuidagi asjasse puutunud. Olin alati olnud abielus oma tööga, armunud oma lugudesse, pühendunud oma tegelastele, ma polnud kunagi tahtnud kedagi ega midagi muud. Eoin oli olnud saar minu väga üksildases meres. Meres, mille olin valinud. Meres, mida armastasin.

Mind oli õpetatud Iirimaad armastama, aga armastus ei tohiks olla nii ränk. Kohustus küll. Aga mitte armastus. Võib-olla see ongi mu vastus. Mees ei kannata ega too ohvreid millegi pärast, mida ta ei armasta. Lõppude lõpuks taandub minu meelest kõik sellele, mida me armastame kõige rohkem. 

Varem uurimistöösse mattunult mõtlesin sageli, kas ajaloo maagia kaoks, kui võiksime minna ja seal elada. Kas me ilustame minevikku ja teeme tavainimestest kangelased, kujutleme ilu ja vaprust seal, kus on ainult lein ja lootusetus?