Otse põhisisu juurde

Postitused

Liz Nugent „Oliver, kildhaaval”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Jüri Kolk . Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin.   „Oliver, kildhaaval“ jutustab loo lastekirjanik Oliver Ryanist, kes ühel saatuslikul õhtul peksab koomasse oma abikaasa Alice’i. Kuna Oliver on edukas, jõukas ja jätab endast igati sümpaatse abielumehe mulje, on tema tuttavatel raske mõista, mis küll võis mehe sellise kohutava teoni viia. Lugejale esitavad oma nägemuse Oliveri elukildudest tema sõbrad, sugulased ja naabrid ning tasapisi hakkab lahti hargnema peategelase lugu alates lapsepõlvest ja noorusaastatest 1960.-1970. aastate Iirimaal kuni oma abikaasa jõhkra ründamiseni 40 aastat hiljem. Ülesehituselt meenutab teos Liane Moriarty romaani „Suured väikesed valed“ (Big Little Lies). Tuleb tunnistada, et teose tutvustus ja esimene lause on väga intrigeerivad. Kohe alguses tekib tugev sisetunne, et peategelasel on mingid sünged saladused ja et ta on – vabandust otsekohesuse pärast, aga – paras sitapea. Küsimus on aga...

André Aciman "Find Me"

UK, Faber & Faber, 2019 Well, this was sort of disappointing. And don’t get me wrong, it’s not a  bad  book, but it clearly isn’t what the synopsis claims it to be. Find Me   is not  a  Call Me by Your Name  (CMBYN) sequel about Elio and Oliver. They are mentioned here and there (not nearly enough) and turn up eventually but the focus is not on them. It’s mostly about Elio’s father. The story starts with Elio’s father Samuel who is travelling to Rome by train. On board he meets a young woman, roughly half his age, who he, for some reason, finds fascinating. They chat the whole way to Rome and don’t want to leave each other even when they reach their destination. So, they don’t. They get to know each other, roaming the streets of Rome, and finally form some sort of a romantic relationship. Honestly, that’s pretty much all that happens for the first 107 pages, before Elio is finally introduced to the plot.   Aciman is obviously still a great writer, ...

Amy Harmon „Mida tuul teab”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Tiina Viil. Oh, ilude ilu. Kirjutan teile nüüd ühest väga kaunist fantaasiaelementidega ajaloolisest romaanist. „Mida tuul teab“ jutustab Ameerikas sirgunud Anne’ist ja tema vanaisa Eoinist, kes tüdruku üles kasvatas ja talle oma kodumaast – Iirimaast – põnevaid lugusid jutustas. Kui Eoin ühel päeval sureb, sõidab Anne ise elus esimest korda Iirimaale, et puistata vanaisa tuhk lapsepõlvekodu lähistele. Vanaisa viimset soovi täites satub Anne aga äkitselt ajas pea sada aastat tagasi ning kohtub seal meeldiva doktorihärra Thomas Smithi ja kahtlaselt tuttava pisikese poisiga. Kuna Anne näib olevat poisi kadunud emaga äravahetamiseni sarnane, ei jää tal muud üle, kui asuda naise asemele. Iirimaal on algamas sõda ja tagasi olevikku ei oska ta pääseda. Tasapisi hakkavad ta tunded nii doktori kui ka poisikese suhtes tugevamaks muutuma ja viimaks ei tea Anne enam, kas tahabki enam endise elu juurde tagasi pöörduda ... Kui see kõik kõlab tuttavalt, siis suur...

Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Lauri Liiders.   No küll mul võttis selle raamatu seedimine ja sellest kirjutamine alles aega. Ilmselt seetõttu, et kuigi ma olen enda arvates suur keskkonnahuviline ja planeediga vastutustundetult ümber käimine ajab mul harja punaseks, ei pea ma end siiski piisavalt heaks spetsialistiks, et neil teemadel avalikult sõna võtta. Samas eeldab sellise teose lugemismuljete jagamine ikkagi mingil määral ja enda seisukohtade paljastamist. Olgu siis öeldud, et minu siinkohal kirja pandud sõnad on suuresti südametunnistuse hääl, mitte viimasel ajal nii populaarseks muutunud „oma peaga mõtlemise“ või pika ja põhjaliku uurimistöö (teisisõnu guugeldamise) tulemus. (Paluks mu veidrat huumorit mitte liiga südamesse võtta, eks.) Teoses „Tulevik on meie teha“ jagavad kliimakriisiga seoses oma tulevikunägemust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär Christiana Figueres ja Pariisi kliimaleppe poliitikastrateeg Tom Rivett-Carnac. Esmalt esitavad nad ka...

Lydia Kang „Oopium ja absint”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Evelin Banhard.   Sajandivahetuse New York. Tillie ja Lucy on rikka perekonna võsukesed ning vanem õde valmistub oma kihlatuga abielluma. Ent umbes kuu enne Lucy pulmapidu kukub Tillie ühel seltskondlikul jahiüritusel hobuse seljast ja murrab rangluu. Paari päeva pärast ärgates kuuleb ta õe surmast ja kuna verest tühjaks imetud Lucy kaelalt leiti vampiirihammustust meenutavad jäljed, tunduvad õe surma asjaolud äärmiselt kummalised. Politsei asja suuremat uurima ei vaevu ning nii ei jäägi Tilliel muud üle, kui hakata õe surmale ise selgitust otsima. Seega otsustab Tillie hankida hiljuti ilmunud Bram Strokeri romaani „Dracula“, et leida sealt vastuseid küsimustele, kes need vampiirid sellised täpsemalt on, kuidas nad tegutsevad ja kas nad üleüldse päriselt olemas on. Ja kui ei ole, siis uurida välja, kes tema õe tappis ja miks. Paraku on arst kirjutanud Tillile valu leevendamiseks oopiumit ja pidevas ravimiuimas heljumise tõttu ei pruugi tema käit...

Ave Taavet „Valerahategija”

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020 Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid. „Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr. Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata  muhe  raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid...

Katariina Libe „Ohverduste sügis”

Tallinn, Varrak, 2021 2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia.   Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane.  Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast. Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab. Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnik...