Otse põhisisu juurde

Ave Taavet „Valerahategija”

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020

Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid.
„Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr.
Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata muhe raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid. Ei osanud midagi oodata ja üllatusin positiivselt.
Lood on südamlikud, fantastilised ja ladusad. Autoril on mõnusalt ilmekas ja mitmekülgne sõnavara ning tema sõnamängud on naljakad ja äärmiselt nauditavad. Sõnadega oskusliku ja loomingulise ümberkäimise mõttes oli mu lemmiklugu „Valter ja kalakari“. Ahh, sõnamängud on mu lemmikud mängud maailmas!
Usun, et teost saab lugeda mitmel eri tasandil, kas siis niisama lõbusate jutukestena või otsides ridade vahelt ka sügavamaid mõtteid ja tõsisemaid teemasid. Kes on tähelepanelik, leiab ka need. Mõni koht puudutas hinge ja vahel lausa kriipiski. Aga mingi rõhuvat või sünget sisu ei maksa peljata, helgust on sellesse üpris õhukesse teosesse kamaluga lisatud. 
Ega vist pikemalt kirjutada ei maksagi, sest iga lugu on nagu omaette pisike maailm, mida tasub ise avastada. Taas kord üks teos, mis räägib niivõrd hästi iseenda eest, et ma ei hakka isegi ühtegi tsitaati välja tooma.
Kes otsib üheks-kaheks pimedaks talveõhtuks mõnusalt humoorikat kaaslast, siis raamatute Tinderis oleks see teile sobiv match. Seda suhet võib muidugi ka pikemaks venitada ja lugeda näiteks üks lugu päevas, aga mina lugesin ühe jutiga, sest kibelesin teada saama, mille toredaga autor veel üllatada suudab. Igatahes tasub võtta vastavalt enda soovile aega seda fantaasiaküllast kunstiteost nautida.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab...

Albert Uustulnd „Meri, mehed ja jumalad”

Tallinn, Eesti Raamat, 1980  Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.  Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.  Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd ran...

Katariina Libe „Ohverduste sügis”

Tallinn, Varrak, 2021 2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia.   Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane.  Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast. Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab. Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnik...