Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid.
„Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr.
Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata muhe raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid. Ei osanud midagi oodata ja üllatusin positiivselt.
Lood on südamlikud, fantastilised ja ladusad. Autoril on mõnusalt ilmekas ja mitmekülgne sõnavara ning tema sõnamängud on naljakad ja äärmiselt nauditavad. Sõnadega oskusliku ja loomingulise ümberkäimise mõttes oli mu lemmiklugu „Valter ja kalakari“. Ahh, sõnamängud on mu lemmikud mängud maailmas!
Usun, et teost saab lugeda mitmel eri tasandil, kas siis niisama lõbusate jutukestena või otsides ridade vahelt ka sügavamaid mõtteid ja tõsisemaid teemasid. Kes on tähelepanelik, leiab ka need. Mõni koht puudutas hinge ja vahel lausa kriipiski. Aga mingi rõhuvat või sünget sisu ei maksa peljata, helgust on sellesse üpris õhukesse teosesse kamaluga lisatud.
Ega vist pikemalt kirjutada ei maksagi, sest iga lugu on nagu omaette pisike maailm, mida tasub ise avastada. Taas kord üks teos, mis räägib niivõrd hästi iseenda eest, et ma ei hakka isegi ühtegi tsitaati välja tooma.
Kes otsib üheks-kaheks pimedaks talveõhtuks mõnusalt humoorikat kaaslast, siis raamatute Tinderis oleks see teile sobiv match. Seda suhet võib muidugi ka pikemaks venitada ja lugeda näiteks üks lugu päevas, aga mina lugesin ühe jutiga, sest kibelesin teada saama, mille toredaga autor veel üllatada suudab. Igatahes tasub võtta vastavalt enda soovile aega seda fantaasiaküllast kunstiteost nautida.
Kommentaarid
Postita kommentaar