Tõlkinud Evelin Banhard.
Sajandivahetuse New York. Tillie ja Lucy on rikka perekonna võsukesed ning vanem õde valmistub oma kihlatuga abielluma. Ent umbes kuu enne Lucy pulmapidu kukub Tillie ühel seltskondlikul jahiüritusel hobuse seljast ja murrab rangluu. Paari päeva pärast ärgates kuuleb ta õe surmast ja kuna verest tühjaks imetud Lucy kaelalt leiti vampiirihammustust meenutavad jäljed, tunduvad õe surma asjaolud äärmiselt kummalised. Politsei asja suuremat uurima ei vaevu ning nii ei jäägi Tilliel muud üle, kui hakata õe surmale ise selgitust otsima.
Seega otsustab Tillie hankida hiljuti ilmunud Bram Strokeri romaani „Dracula“, et leida sealt vastuseid küsimustele, kes need vampiirid sellised täpsemalt on, kuidas nad tegutsevad ja kas nad üleüldse päriselt olemas on. Ja kui ei ole, siis uurida välja, kes tema õe tappis ja miks. Paraku on arst kirjutanud Tillile valu leevendamiseks oopiumit ja pidevas ravimiuimas heljumise tõttu ei pruugi tema käitumisel olla alati vaid head tagajärjed. Selles mõttes võib panna Tillie ühte patta viimasel ajal eriti populaarseks muutunud ebausaldusväärsete (nais)peategelastega („Naine aknal“, „Tüdruk rongis“ jne). Lugu jutustatakse küll tema silmade läbi, aga pideva uimastite tarvitamise ei saa lugeja sugugi kindel olla, et kõik on ka tegelikult nii, nagu Tillie seda kogeb.
Oh, ma pean ütlema, et vampiiride teemalised raamatud on mulle üldiselt alati meeldinud (mitte et ma neid nüüd hirmus palju lugenud oleksin), ja sellepärast paelus mind kohe ka „Oopiumi ja absindi“ tutvustus. Raamatu esikaant on Instagramis vist juba tuhat korda mainitud, aga ma ikkagi pean ütlema, et see on ka minu arvates väga salapärane ja kaunis.
Ma nautisin väga Tillie tõeotsinguid huvitavate kaaslaste seltsis. Ajalehepoiss Ian näiteks pakkus rikaste newyorklaste elule vastukaaluks hoopis teistsugust vaatenurka. Üle kõige meeldis mulle Tillie kirjutamiskirg ja isepäisus, tema sõprus Ianiga ning autori kirjeldused tolleaegsetest uimastitest. Ei suuda küll meenutada enda lugemisvara hulgast praegu ühtki teist samast ajastust kõnelevat teost, kus sõltuvusest sellisel määral juttu oleks tehtud.
Lugesin autori kodulehelt, et ta on meditsiini õppinud ja aidanud teistel kirjanikel nende teostes meditsiiniteemat korrektselt käsitleda, seega julgen arvata, et ka „Oopiumis ja absindis“ kasutatud uimasteid ja nende mõju on kirjeldatud võimalikult täpselt. Põnevust jätkus kogu 400 lk vältel ja autoril oli minu jaoks omapärane stiil. Ma kusjuures ei oskagi öelda, mis tegi tema kirjutise teistsuguseks, aga kuidagi tajusin, et mingi eriline nüanss oli juures.
Päris täpselt ei saanud ma aru, kas tegemist on nooreromaaniga või põneviku sugemetega ajaloolise romaaniga, selles mõttes, et peategelased olid valdavalt üsna noored ja Tillie minu arvates kohati ka lapsiku käitumisega. Samas ei muutunud ta mulle ebasümpaatseks ja võimalik, et see oli autoril teadlik otsus, rõhutamaks tüdruku vaba hinge ja mässumeelsust valitsevate ühiskonnanormide vastu. Kuigi juttu tuli mõrvadest ja tohutu suurest sotsiaalsest ebavõrdsusest, mis on ilmselgelt tõsised teemad, oleks minu maitse järgi võinud süngust/õudust isegi rohkem olla. 19. sajandi lõpu New York loob juba iseenesest selleks ideaalse tegevuspaiga. Aga need kõik on lihtsalt pisiasjad, mis pähe torkasid, ja lugemiselamust ära küll kuidagi ei rikkunud.
Pealegi tahan ma tänu „Oopiumile ja absindile“ nüüd varsti ette võtta ka Bram Strokeri „Dracula“ ja Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“, sest ka Nellie Blyst tuleb teoses juttu ja see oli minu arvates kohe eriti lahe.
Soovitan soojalt, hästi mõnus ja haarav lugemine! Ja muide, millegipärast juba raamatu kaant vaadates ja lugema asudes meenus mulle film „Otse põrgust“ („From Hell“) Johnny Deppiga peaosas, mida nägin viimati vist teismelisena. Seal pole juttu küll vampiiridest, vaid Rappija Jackist, ja tegevus toimub hoopiski Londonis, kuid ajastu on sama, õhkkond hirmuäratav ning oopium ja absint said mulle tuttavaks juba siis. Kel raamat loetud, soovitan ka filmi. Sarnasusi võib neist leida veelgi.
Suur aitäh lugemiselamuse eest, Rahva Raamat!
„(...) Vahel raamatutest lihtsalt ei piisa, et mu kujutlusvõimet töös hoida. Vahel peab inimene tõesti elama, et end elusana tunda.“
„On üks asi, mis on kõigil neil niinimetatud tsiviliseeritud olenditel ühist kõige tavalisema kaaniga: võimalus. Ärge jätke sellest kinni haaramata, kui see teie teele satub.“
„Ära räägi rumalusi, Mathilda. Me kõik oskame hammustada. Ainult hea kasvatus ei lase meil olla sellised loomad, nagu suur osa inimkonnast tegelikult on.“
Kommentaarid
Postita kommentaar