2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia.
Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane.
Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast.
Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab.
Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnikord ei saa ema hommikuti isegi voodist üles, et teda kooli viia. Poisil endal on aga äärmiselt elav kujutlusvõime, ta loob peas fantaasiamaailmu ja näeb elavaid korduvaid unenägusid. Ehk on see tema viis põgeneda last rõhuva õnnetu pereelu eest, ehk linna maha jäänud koolikiusamisest tekkinud trauma eest, võib-olla ka mõlemat. Mida keerulisemaks muutuvad vanemate suhted ja mida raskemaid katsumusi saatus nende teele saadab, seda enam kaob Olle oma fantaasiatesse ja juhtuma hakkab kummalisi asju. Ent juba ammu enne Olle perekonna Küürule kolimist kippusid inimesed seal piirkonnas kadunuks jääma ja külast kirjutatud raamatutes pajatatakse muinasjutulistest olenditest. Toimub see kõik siis vaid poisi peas või on Küüru külas tõepoolest midagi hirmuäratavat ja salapärast liikvel?
„Ohverduste sügis“ käsitleb väga tõsiseid teemasid nagu õnnetu pereelu ja koolikiusamise mõju lastele. Samuti tõstatab autor küsimuse, kas selleks, et elus juhtuks midagi head, peab alati vastutasuks juhtuma ka midagi halba. Kas maailmas peab valitsema sedasorti tasakaal? Kas hea eest tuleb maksta kurjaga? Kui väga sügavale minna võib arutleda lausa selle üle, kas kurjus on kaasa sündinud või sigineb see inimesse teda ümbritsevate olude tõttu. Minu arvates väga-väga huvitavad teemad ja teoses oskuslikult käsitletud.
Kui millegi üle nuriseda, siis vast ainult selle üle, et minu meelest oleks raamat võinud olla pikem. Oleksin näiteks tahtnud teada pisut rohkem, miks ja kuidas olid Olle vanemad jõudnud sellesse punkti oma elus, kus nad teose alguses olid. Samas on see ehk natuke mõttetu nokkimine, sest kõike ei peagi ju alati puust ja punaseks tegema, las jääda lugejale mõtlemisruumi. Täpselt nagu annab mõtteainet teose lõpp, mis mõnele lugejale pakub konkreetse vastuse teost läbivale „On see kõik päris või ei ole?“ küsimusele ja mõnele jällegi mitte. Minu jaoks jäi lõpp lahtiseks ja ma eelistangi seda teost niimoodi lugeda. Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus tõelise elu ja kujutlusvõime piirid jäävad häguseks.
„Ohverduste sügis“ sobib ideaalselt lugemiseks praegusesse pimedasse ja niiskesse aega. Kui juhtud viibima kusagil, kus on palju udu, siis on see nagu rusikas silmaauku. Teos on kirjutatud väga ilusas eesti keeles, tekst haarab kaasa ja võlub, hiilib vaikselt ligi. Jääb hiljem kummitama. Igati nauditav teos ja olen positiivselt üllatunud, et alles autori esimene avaldatud raamat. Soovitaksin täiskasvanutele ja hilisteismelistele, väga noortele / lastele ei julgeks, sest kohati on sisu päris sünge ja rõhuv.
Jään lootma, et Katariina Libe sulest ilmub tulevikus veel ilukirjandust. Nüüd võtaksin tema järgmised teosed kahtlemata ette.
NB! Teos võib tekitada väga segaseid ja veidraid unenägusid :)
Ma hõljun unes juba kolmandat korda selle metsatee alguses. Kolletunud sõnajalad riivavad mu jalgu, jahe sügisõhk tungib krae vahelt sisse. Tunnen, justkui oleksin alla neelanud magneti, mis mind edasi tõmbab. Ma ei püüagi vastu panna.
Su silmad, mida ma juba pikalt põrnitsesin, on rohelised. Rohelised nagu rabalaukad varakevadel. See on üsna haruldane, vähemalt Küürul. Tumepruunid juuksed, vaid need üksikud hallid träpsud meelekohtadel. Jõuline lõug ja sirge tugev nina, korralikult aetud habe, tumedad kulmud. Talletan su näo oma mällu, seejärel kogu kehasse.
Pärast seda päeva täidab meie maja vaikus. Vahel me üritame isaga juttu ajada, aeg-ajalt vaatame televiisorit või kuulame muusikat, paar korda proovime ka lauamänge mängida, aga vaikus ei kao kuhugi. See on nagu taustaheli, mis hõljub õhus isegi siis, kui me räägime, nagu piimjas udu, mis heljub Küüru majade, metsade ja põldude kohal.
Kommentaarid
Postita kommentaar