Otse põhisisu juurde

Katariina Libe „Ohverduste sügis”

Tallinn, Varrak, 2021
2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia.
 
Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane. 
Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast.
Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab.
Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnikord ei saa ema hommikuti isegi voodist üles, et teda kooli viia. Poisil endal on aga äärmiselt elav kujutlusvõime, ta loob peas fantaasiamaailmu ja näeb elavaid korduvaid unenägusid. Ehk on see tema viis põgeneda last rõhuva õnnetu pereelu eest, ehk linna maha jäänud koolikiusamisest tekkinud trauma eest, võib-olla ka mõlemat. Mida keerulisemaks muutuvad vanemate suhted ja mida raskemaid katsumusi saatus nende teele saadab, seda enam kaob Olle oma fantaasiatesse ja juhtuma hakkab kummalisi asju. Ent juba ammu enne Olle perekonna Küürule kolimist kippusid inimesed seal piirkonnas kadunuks jääma ja külast kirjutatud raamatutes pajatatakse muinasjutulistest olenditest. Toimub see kõik siis vaid poisi peas või on Küüru külas tõepoolest midagi hirmuäratavat ja salapärast liikvel?
„Ohverduste sügis“ käsitleb väga tõsiseid teemasid nagu õnnetu pereelu ja koolikiusamise mõju lastele. Samuti tõstatab autor küsimuse, kas selleks, et elus juhtuks midagi head, peab alati vastutasuks juhtuma ka midagi halba. Kas maailmas peab valitsema sedasorti tasakaal? Kas hea eest tuleb maksta kurjaga? Kui väga sügavale minna võib arutleda lausa selle üle, kas kurjus on kaasa sündinud või sigineb see inimesse teda ümbritsevate olude tõttu. Minu arvates väga-väga huvitavad teemad ja teoses oskuslikult käsitletud.
Kui millegi üle nuriseda, siis vast ainult selle üle, et minu meelest oleks raamat võinud olla pikem. Oleksin näiteks tahtnud teada pisut rohkem, miks ja kuidas olid Olle vanemad jõudnud sellesse punkti oma elus, kus nad teose alguses olid. Samas on see ehk natuke mõttetu nokkimine, sest kõike ei peagi ju alati puust ja punaseks tegema, las jääda lugejale mõtlemisruumi. Täpselt nagu annab mõtteainet teose lõpp, mis mõnele lugejale pakub konkreetse vastuse teost läbivale „On see kõik päris või ei ole?“ küsimusele ja mõnele jällegi mitte. Minu jaoks jäi lõpp lahtiseks ja ma eelistangi seda teost niimoodi lugeda. Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus tõelise elu ja kujutlusvõime piirid jäävad häguseks.
„Ohverduste sügis“ sobib ideaalselt lugemiseks praegusesse pimedasse ja niiskesse aega. Kui juhtud viibima kusagil, kus on palju udu, siis on see nagu rusikas silmaauku. Teos on kirjutatud väga ilusas eesti keeles, tekst haarab kaasa ja võlub, hiilib vaikselt ligi. Jääb hiljem kummitama. Igati nauditav teos ja olen positiivselt üllatunud, et alles autori esimene avaldatud raamat. Soovitaksin täiskasvanutele ja hilisteismelistele, väga noortele / lastele ei julgeks, sest kohati on sisu päris sünge ja rõhuv.
Jään lootma, et Katariina Libe sulest ilmub tulevikus veel ilukirjandust. Nüüd võtaksin tema järgmised teosed kahtlemata ette.
 
NB! Teos võib tekitada väga segaseid ja veidraid unenägusid :) 

Ma hõljun unes juba kolmandat korda selle metsatee alguses. Kolletunud sõnajalad riivavad mu jalgu, jahe sügisõhk tungib krae vahelt sisse. Tunnen, justkui oleksin alla neelanud magneti, mis mind edasi tõmbab. Ma ei püüagi vastu panna. 

Su silmad, mida ma juba pikalt põrnitsesin, on rohelised. Rohelised nagu rabalaukad varakevadel. See on üsna haruldane, vähemalt Küürul. Tumepruunid juuksed, vaid need üksikud hallid träpsud meelekohtadel. Jõuline lõug ja sirge tugev nina, korralikult aetud habe, tumedad kulmud. Talletan su näo oma mällu, seejärel kogu kehasse.

Pärast seda päeva täidab meie maja vaikus. Vahel me üritame isaga juttu ajada, aeg-ajalt vaatame televiisorit või kuulame muusikat, paar korda proovime ka lauamänge mängida, aga vaikus ei kao kuhugi. See on nagu taustaheli, mis hõljub õhus isegi siis, kui me räägime, nagu piimjas udu, mis heljub Küüru majade, metsade ja põldude kohal. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill