Otse põhisisu juurde

R. C. Sherriff „Kaks nädalat septembris”


Tallinn, Postimehe kirjastus, 2022

Tõlkinud Mario Pulver.

 

No issand jumal, kui soe ja armas lugemine see oli!
Raamatu sisu saab kokku võtta tegelikult väga lihtsalt: üks inglise keskklassi perekond läheb septembris kaheks nädalaks puhkusele. Härra ja proua Stevens ning nende kolm last on terve aasta oodanud, et saaks ujumiskostüümid ja valged tennised kohvrisse pakkida ning rongiga Lõuna-Inglismaale Bognorisse Merevaate nimelisse külalistemajja sõita. Ees ootavad nädalad täis suplemist, pikki jalutuskäike, päikesepaistelisi päevi ja sulneid õhtuid mererannas. Täpselt nagu igal aastal. Ongi enam-vähem kogu lugu.
Aga hoolimata sellest, et romaanis justkui ei toimugi suurt muud kui puhkuseks valmistumine, puhkusele sõitmine ja puhkamine, on autoril õnnestunud kogu see lihtsa perekonna lihtne elu tohutult helgelt ja erakordse õrnusega kirja panna. Kui autori kohta lugeda, saab aru millest see helgus, õrnus ja igatsus tuleb.
Stevensid on pealtnäha natuke pentsik perekond, kui mõelda nende reisieelsetele rituaalidele, sisekõnele ja igaühe väikestele kiiksudele, aga võib-olla see nad nii inimlikuks, usutavaks ja sümpaatseks muudabki. Nad kõik oskavad leida rõõmu pisiasjadest, märgata märkamatut ja hinnata koos veedetud aega. Neil kõigil on oma mured ja hirmud, (purunenud) ootused ja lootused, aga nad teavad, et see puhkus, see hetk, milles nad viibivad, on eriline ja väärtuslik.
Lisaks sellele, et tegemist on mõnusalt aeglases tempos kulgeva teosega on minu meelest „Kaks nädalat septembris“ üks suur pluss, et see paneb ka lugejat rohkem igapäevaelu võlusid märkama ja hindama. Vahva näide raamatust oli näiteks see, kui suureks vedamiseks peeti seda, kui ühes peatuses läheb kupee peaaegu tühjaks ja mitte kedagi asemele ei tule. Pealtnäha väike ja tühine asi, mida me kõik ehk alateadlikult isegi tajume, aga iseasi kui tihti endale teadvustame. See raamat innustab leidma rõõmu pisiasjadest.
Teise suure plussina toon välja selle, et autor paljastab eriilmeliste tegelaste mõttemaailma ja lubab näha üht ja sedasama olukorda mitme inimese vaatenurgast. Teismelisele tüdrukule võib tunduda, et pere puurilinnu eest hoolitsev naabritädi ei soovi Stevensite puhkusest midagi kuulda, sest see näiks uhkustamisena, ja üleüldse on temaga tüütu suhelda, kuid naabritädi jaoks, kes ise reisida ei saa, on Stevensite saadetud kaardid aasta tippsündmus. Me ei tea kunagi, mida teine inimene tunneb ja kui oluline võib talle olla miski, mis meie jaoks on vaid tüütu kohustus.
Aususe huvides olgu mainitud, et eks peredünaamika ja ühiskondlike normide osas on raamat natuke ajale jalgu jäänud, aga kui see välja arvata, võib täpselt samasuguseid puhkajaid Euroopa kuurortides kohata praegugi. Ja üldse tekitab teos meeletu igatsuse puhkuse järele.
Sherriffi romaan sobib ideaalselt puhkuseraamatuks, aga miks mitte võtta see näppu ka siis, kui tunned, et miski ei taha viimasel ajal enam rõõmu teha. See võib aidata elule hoopis teise pilguga vaadata. Kas või natukeseks. Soovitan soojalt!

 

Suur tänu kingituse eest, Postimehe kirjastus!


-


Puhkusel saab inimesest see, kes ta oleks võinud olla, kes ta oleks tahtnud olla, kui asjad oleks läinud pisut teisiti. Kõik on puhkusel võrdsed, kõik võivad vabalt ehitada oma õhulosse ühegi mõtte või kuluta või arhitektioskuseta. Nii hapral materjalil põhinevaid unistusi tuleb hellitada aupaklikult ja kaitsta järgmise nädala kaleda valguse eest. 


Ta sirutas end ja naeratas. Ta teadis, et mõtleb sellest hetkest tihti ka järgnevatel kuudel, sest see oli just täpipealt see hetk – pöördepunkt, kui viimane ärevuse allikatest jäi seljataha ja iga hetk puhkusest laius ees täieliku ning häirimatuna. 


Puhkus ongi selline. Esimesed päevad püsivad pea lõputult. Päike sätib õhtuti end küngaste õnarusse ja trotsib jonnakalt öö saabumist. Pühapäev, esmaspäev, teisipäev – tunnete, nagu oleksite olnud mere ääres nädalaid ja nädalaid ...

Aga järk-järgult, järelejätmatult kogub aeg kiirust. Öösel magate nii sügavalt, et vaevu märkate pimedust, mis välgatab vahele ja paljastab uue päeva kaadri. Tunnid kihutavad mööda – neid on võimatu peatada ... 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill