Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020
Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914
Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik.
Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura.
Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja männimetsa vahel noormehele meeldib ning ta kavatseb veeta suve maalides ja puhates. Kui ta aga ühel õhtul soos ära eksib ja satub juhuslikult soomajakesse, kus elab Metskassiks kutsutud tüdruk, hakkab hargnema sündmuste võrgustik, mis seab Toomase elu ohtu.
Autori toon võib kohati jätta filosofeeriv-moraliseeriva mulje, aga kuidagimoodi sobib see teose sisuga hästi kokku. Keeleline stiil on huvitav ja tegevustik haarab kiirelt endaga kaasa, minul oli raske teost käest panna ja lugesingi selle esimest korda peaaegu ühe hooga läbi. Feministlikust vaatenurgast on suur osa tekstist kindlasti aegunud, aga mind see ei häirinud, püüdsin lugu hinnata ajastu kontekstis nagu ikka.
Esialgu tundus, et armukolmnurga (või -nelinurga või kuidas iganes seda tõlgendada) tekkimine kuulutabki sisulises mõttes vaid armastuslugu, aga mind üllatas, kui palju erinevaid kihte suutis autor sellesse üpris lühikesse teosesse põimida. Armastust on muidugi ka, aga kordagi ei tundunud mulle, et see kõik muu lämmataks või liialt läilaks muutuks. Peaaegu ükski sisuliin ei lõppenud nii, nagu ma oleksin arvanud – kui ehk ainult ühe tegelase saatus välja arvata –, ning see üllatas ja rõõmustas, sest mulle väga meeldib, kui ei suuda lugedes kõike ette näha.
Tegelastest läksid mulle kõige rohkem hinge vist Liis ja Juku, aga ilma sisu ära andmata on liiga raske selgitada, miks. Kummalisel kombel ei olnud peategelane Toomas üleliia sümpaatne, aga vähemalt suutis ta ka ise end analüüsida ja see mahendas ta käitumist ja mõtteid. Suurima heameelega arutaks Liisi ja Juku isiksusi ja tegusid kellegagi, kes on samuti „Soo“ juba läbi lugenud. Niipalju võin vast öelda, et Juku ennastsalgav (aga samas kohati vist ka isekas) käitumine läks mulle väga hinge. Viimased paar lehekülge võtsid igatahes silma märjaks ja pakkusid veel pikaks ajaks mõtlemisainet.
Luts on jätnud palju kirjutamata, vastuseid tuleb otsida ridade vahelt. (Mulle hakkab juba vaikselt tunduma, et see on mu viimati loetud raamatute ühine nimetaja.) Samas põimib ta teksti tohutult pisikesi vihjeid, tuleb lihtsalt tähelepanelikult lugeda, need üles leida ja pusle kokku panna. Teisalt jätab selline kirjutamisstiil nii palju ruumi tõlgendamisele, et üheseid vastuseid kindlasti polegi. Mina enda jaoks vastused leidsin (või mõtlesin ise välja?), aga märkasin Goodreadsi arvustusi lugedes, et nii mõnelgi lugejal jäid mingid küsimused õhku. Tegelikult jäid pärast esimest lugemist ka minul. Lugesin „Soo“ läbi juunikuu keskel ja nüüd arvustust kirjutama hakates tundsin, et tahan selle korra veel üle lugeda, sest äkki märkan siis midagi, mis enne jäi segaseks või kahe silma vahele. Ja märkasingi! Võimalik, et kui juba lõpplahendus ette teada, on lihtsam algusest peale näpuga järge ajada ja kõik autori vihjeid üles noppida. Tõsi, üks pisike asi tekitab minus endiselt segadust, aga võib-olla see oligi taotluslik, sest ka peategelane ise ei saanud vahepeal aru, kas see, mida ta kogeb, on unes või ilmsi.
Teos ilmus algselt pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ ja tekstist võib leida vihjeid pühakirjale, aga kuna minu jaoks on piiblitasand võõras, siis ei oska ma hinnata, kas see sisu kuidagi muudab või mitte. Arvan, et konteksti abil sain põhimõtteliselt aru, aga sügavamal tasandil seda aspekti hinnata ei oska.
Teatavaid sarnasusi on lool ka Delia Owensi üüüberpopulaarse romaaniga „Kus laulavad langustid“ (kuigi minule ei jätnud see nii sügavat muljet, kui „Soo“) ja Marina Carri näidendiga „Kassirabal“ („By the Bog of Cats“), mida õnnestus kunagi Tallinna Linnateatri lavastusena näha. Teab mis suuri ühiseid jooni ei maksa muidugi otsida, aga midagi on, kuidagi käib see soo/raba salapära ja muinasjutulisus ning salaliku looduse rüpes elamine läbi neist kõigist.
Kokkuvõttes jutustab „Soo“ meile inimeste muredest ja rõõmudest, armastusest, (kodu)vägivallast, hirmust, loodusega kooskõlas elamisest, igatsusest, võõrdumisest, taaskohtumistest, patust ja purunenud unistustest. Oh, kuidas see mulle meeldis! Jään nüüd huviga filmi ootama, sest kuigi treileri põhjal võib juba näha, et erinevusi raamatuga kindlasti on, siis loodetavasti haarab film mind sama tugevalt endasse nagu raamat.
Kirjutasin endale tsitaatidena välja vist peaaegu pool raamatut, aga siin siis väike valik lemmikutest:
Oo, kuida kihiseb ja koriseb soo. Sääl all keedavad soovaimud määratumates kataldes suppi. Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minust eneses?
„Peaksite kord.“
„Mis?“
„Armastama.“
„Mis on armastus? Kuida armastatakse?“
„Esimest ei tea. Teist peate ise tundma.“
Ei, see ümbrus on tervisele kahjulik: kihvtine sooaur tungib ajudesse, tumestab mõistust, ja maailma algusest antud käsud muutuvad naeruväärilisteks.
Ja siis tuleb lõunasöök. Ja kohvi. Ja päält näha on kõik korras. Ainult tuha all hõõgub tuli.
Kommentaarid
Postita kommentaar