Otse põhisisu juurde

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021
Tõlkinud Sander Liivak. 


„Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.) 
Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja millest kohe aru ei saanud, see tuli kontekstist ilusti välja. Seega julgustan huvilisi ikkagi raamatut kätte võtma, sest kui mina üpris murdevõõra inimesena juba aru sain, küllap siis saavad ka teised.
Raamatu sisu räägib Keskkonnaameti proovivõtjast Elina Ylijaakkost, kes sõidab oma kodukohta Lapimaale. Tal on vaja püüda kolme päevaga mudasest tiigist välja haug, vastasel juhul hakkab juhtuma hirmsaid asju. Paraku heidab elu ta teele igasugu takistusi ja nagu sellest oleks veel vähe, siis otsib teda taga politseinik, kes kahtlustab teda mõrvas.
Mõrvakahtlustus ja peategelast jälitav politseinik võivad jätta petliku mulje krimiromaanist, aga tegelikult on teos hoopis mõnusalt naljakas lugemine. Ei teagi, kuidas seda liigitada, aga ma ütleksin selle kohta midagi sellist nagu humoorikas folklooritöötlus. Sest nagu mainitud ka teose tagakaanel, on Karila huumor (ja minu arvates ka õhustik ja tegelased) väga sarnane Andrus Kivirähki omale. Teosest leiab veel kõiksugu põnevaid tegelasi, kellest osa ka eestlastele tuttavad, osa ehk mitte nii väga, näiteks kohtub lugeja näki, maru, kuraskite ja kratiga. Väga mõnus ja meelelahutuslik lugemine, mis minu arvates sobib eriti hästi just praeguste suviste ilmade, sääseparvede ja (kodumaise) rannapuhkusega. Eestlaste jaoks ka hea tuttavlik loodus ja (inim)loomus. Kusjuures, Eestis valiti 2021. aasta kalaks justnimelt haug, nii et täpselt õige aeg see teos ette võtta.
Mis mulle aga eriti meeldis ja mille peab kindlasti huumorile ja meelelahuslikule aspektile lisaks ära mainima, on teksti osavalt sisse põimitud keskkonnateemad. Teravalt – aga eks ikka huumori abil – juhib autor tähelepanu sellele, kuidas inimesed aitavad kaasa keskkonna hävimisele, ja mõistab selle hukka. Samuti puudutatakse teoses veel inimlikke teemasid, nagu armastus, perekonnasuhted, vaimne tervis ja külaelu dünaamika.
Soovitan kõigile Kivirähki teoste fännidele ja ka neile, kellele meeldib suve veeta rannas või mõnes rannakülas on raamat nagu rusikas silmaauku.

NB! Minu arvates täiesti meisterlik tõlge. Soome keelt ma küll ei valda, aga puhtalt eestikeelse tõlke pealt hinnates super töö.


„Ku Ylijaako nuurpernan olli viil laits olli ta iki nukkipidi raamatun. Juba sii piäs oleme tõiste jaos ohu märk et vanakuri om näpu tema enge kallale aanu. Mitte üits normaalne inimene ei loe ninda pallu.“ 

See jutustas rakettidest, mida inimesed valmistaksid ja millega laseksid ennast teistele planeetidele, ja kui halvasti neil läheks. Inimene jätkaks oma teekonda. Inimene leiaks väravaid, millele koputaks, ja uksed, mis koputamise peale ei avane, lõhuks inimene ära, ja nende uste jaoks, mis ei läheks katki, ehitaks inimene võtme.

Nad rääkisid ilmast. Sellest, missugune ilm oli olnud lõunas, ja sellest, missugune ilm oli olnud põhjas. Elina mäletamist mööda oli Jousia öelnud, et maailm läheb ilmast rääkides hukka, aga ometi meenutas Jousia, et alles kahe nädala eest olid olnud külmakraadid. Ja kui Elina ütles, et lõunas on puud juba täies lehes, noogutas Jousia tõsiselt, nagu oleks Elina reetnud valusa isikliku saladuse. 

Ema arvanud, et tiigi põhjas on auk planeedi sügavustesse ja seal kusagil auk teise reaalsusse. Nende kahe maailma vahel liigub haug, sõnumi tooja.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis