Tallinn, Eesti Raamat, 1980
Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.
Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.
Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd rannaküla rahvas, kes elas saarel, kuhu nõukogude võimu kombitsad tihti üleliia hästi ei ulatunudki, neist piirangutest kinni pidas, saate muidugi ise raamatust edasi lugeda.
Lisaks majanduslikele probleemidele kerkivad Uustulndi teoses esile ka teist laadi sotsiaalsed küsimused, näiteks kuidas suhtub pisikese rannaküla rahvas lahutustesse, üksikemadesse, puudega lastesse või alkoholismi. Olgugi et romaani tegevus toimub nõukogude ajal, võib sealt siiski leida kohati jahmatavapanevalt palju sarnasusi ka 21. sajandi ühiskonna mõtteviisiga.
Ühiskondlik-sotsiaalselt teravad teemad alati taustaks, kirjutab Uustulnd minu arvates siiski põhiliselt inimloomusest ja inimhinge mitmekesisusest. Nii nagu teistes Uustulndi romaanides on ka teoses „Meri, mehed ja jumalad“ väga suur rõhk inimestevahelistel suhetel, sõprusel ja armastusel. Raamatu autor tundub äärmiselt empaatiline inimene, sest oskab suurepäraselt kujutada väga erinevaid inimesi, olenemata nende soost, vanuseklassist ja ühiskondlikust positsioonist. Ühtviisi usutavalt mõjuvad nii linnast rannakülla kolinud noore naised mured ja rõõmud kui ka keskealise meremehe hingeelu. Loomulikult tasub aga teost lugeda siiski ajastu kontekstist lähtuvalt.
Mulle meeldib väga, kuidas Uustulndil õnnestub näidata inimlikust küljest ka negatiivseid tegelasi, sest keegi ei ole ju läbinisti halb. Autor püüab lugejale mõistetavaks kirjutada kõigi tegelaste motiivid ka siis, kui nende teod võivad teha haiget ja olla ebaõiglased. Ta selgitab, kuid ei õigusta, ja vähemalt minul aitab see küll tegelastega paremini suhestuda. Julgen ainuüksi selle romaani põhjal kinnitada, et Uustulnd on üks läbinisti inimlik kirjanik ja see kandub suurepäraselt tema teoste tegelastesse.
„Meri, mehed ja jumalad“ on õpetlik lugu sellest, kui palju kurbust ja valesti mõistmist võib sündida sellest, kui inimesed hoiavad emotsioone endas ega suhtle oma kallitega. Kui palju õnnetuid hetki võiks elus jääda olemata, kui iseenda upitamise ja teistest paremana näida soovimise asemel me lihtsalt räägiksime üksteisega ausalt.
Ei saa mainimata jätta ka Uustulndi imeilusaid looduskirjeldusi, sest see oli tegelikult kõige esimene, mis mind tema teoste puhul võlus. Iga loodust kirjeldav lõik toob silme ette kireva pildi ning ninna ja kõrva aastaajale vastavad hääled ja lõhnad. Ka meri on teoses justkui eraldi tegelaskuju, keda austatakse ja armastatakse, kardetakse ja vihatakse.
Viimasena tooksin välja autori imeilusa eesti keele ja eluterve huumorimeele. Olen siiani võlutud tema sõnaseadmisoskusest ja minu jaoks oli „Meri, mehed ja jumalad“ algusest lõpuni äärmiselt nauditav lugemiselamus.
Päeva rambusest väsinud meri magas, ainult laidude tagant iilitses vahetevahel adrulõhnalist tuult. Tuhkhallist videvikust tõusis kollane kuu.
Neil siin pole muud meeles kui meri, otsekui oleksid nad juba sündides merega paari pandud. Merega ei saa, merega ei tohi, merega peab ... Meri on neil nagu mõni kallim, veel enam, nagu vali perekonnapea, keda peab austama, aga armastada võib. Meri ise aga võib teha, kuidas tahab.
Randades ei räägitud armastusest, veel vähem tunti siin hellitusi. Rääkida armastusest – see oli alpus, mingi linlik komme, millel polnud rannarahva arusaamise järgi mingit tähtsust. (...) Ega nad sellepärast üksteist vähem armastanud kui mujal. Nende tunded olid isegi tugevamad ja püsivamad, kuid nad häbenesid neist kõnelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar