Heléne Holmström „Armastus ja haputainas”

Tallinn, Rahva Raamat, 2022
Tõlkinud Kadri Okas.

Ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi jõuluteemaliste romaanide ekspert, aga mitte sellepärast, et need mulle ei meeldiks, vaid ma lihtsalt pole vist peaaegu kunagi sattunud neid lugema. Mõni üksik erand ilmselt on sisse lipsanud. Sellepärast oli eelmise aasta lõpus eriti armas, kui Rahva Raamatu kirjastus saatis mulle lugemiseks ühe mõnusalt saiakestehõngulise raamatu. Kummaline, et kaneelisaiad ei mänginud teoses küll mingit erilist rolli, aga kohe sellele raamatule peale vaadates seostus see mul kaneelirullidega ja nii sai üks ka fotole lisatud. Jõulud on minu jaoks soe ja perekeskne aeg ning ühest Rootsi pisikesest pagarikojast lugemine sobis sellesse aega igati mõnusasti.

Heléne Holmströmi „Armastus ja haputainas“ jutustab loo Norast, kes peab Västervikis perelt päranduseks saadud kondiitriäri, millel viimasel ajal ei lähe kahjuks eriti hästi. Uued, trendikamad kohvikud meelitavad kliente enda juurde ning Nora peab midagi ette võtma enne, kui on liiga hilja. Juhuse tahtel soovib staarpagar Henrik Eklund filmida oma kokasaate jõulueri justnimelt Nora kondiitriäris ja kuigi telesaates esinemine on Norale täiesti vastukarva, taipab ta kähku, et see võib olla tema ainus võimalus Nymans pankrotist päästa. 

Raamatus leidub tõesti kõike, mida sealt esmapilgul oodata võibki. Väikelinna romantika ja jõulutemaatika said juba mainitud, lisaks sekka armastuse-vihkamise suhe peategelaste vahel, rasked peresuhted, minevikutraumad, telemaailma inetud telgitagused ja enam-vähem kõik maailma klišeed. Aga kui ma ütlen klišeed, ei mõtle ma sellega tingimata midagi halba, sest ebaõnnestunud esmakohtumisest hoolimata tasapisi tärganud tunnetest ja jõulutemaatilise telesarja osa filmimisest rääkivast romaanist lugeja tõenäoliselt teatud levinud motiive (ja õigustatult) ootabki. Ja kui klišeed kõrvale jätta, oli teoses ka tõeliselt südamlikke ja liigutavaid hetki, mis ei ajanud sugugi silmi pööritama. Realistlikumaks muutis teose see, et mitte päris kõik sisuliinid ei lõppe õnnelikult (kuigi see on samas tõlgendamise küsimus).

Mind üllatas positiivselt, et romaanis toimub tegevus paralleelselt kahes eri ajas – 20. ja 21. sajandil. Kui 21. sajandil filmitakse Nora kondiitriäris telesaadet, siis II maailmasõja lõpuaastate peatükid loovad Norale ja Henrikule tausta, tutvustavad lugejale nende päritolu. 20. sajandi liin meeldis mulle vaat et rohkemgi. Ütlen ausalt, et Rootsi ajalugu ja kultuur on mulle võrdlemisi võõras teema, mistõttu tuli mulle uudisena rootslaste ääretult negatiivne suhtumine soomlastest sõjapõgenikesse. Samas, nüüd tagantjärele mõeldes ei ole selles muidugi midagi üllatavat, põgenikud tunduvad ju kõigile ohtlikud ja ega siis naabritesse saa ometi hästi suhtuda.

Kirjanikul sulg jookseb ilmselgelt väga hästi ja ladusalt, aga ma ei saa kahjuks üle ega ümber tundest, et kohati on autor teinud lugejale kõik liiga puust ja punaseks – seletab ühes kohas midagi lahti ja siis natuke hiljem kordab täpselt sedasama natuke teiste sõnadega. Ei meeldi mulle see, kui lugejat rumalaks peetakse. Ma ei arva sugugi, et autorid teevad seda meelega, kuid paratamatult tekib vahel tunne, et halloo, ma olen enda arvates täitsa mõtlemisvõimeline lugeja. Ja pisut oleks võinud raamat olla lühem, sest slow-burn oli (nii romantilises kui ka sisu edasi viimise mõttes) ikka väga slow-burn. Alati see ei häiri, aga selle teose puhul oleks võinud mingid asjad julgelt palju lühemalt kokku võtta. Samuti olid pinnuks silmas seksistlikud kommentaarid à la ma suudlesin sind, sest „see on ju ainus viis sul suud kinni panna“ (päriselt?) ja seda just 21. sajandi peatükkides. Neid ei olnud palju, aga väike tõrvatilk meepotti ikka.

 

Kui ei olnud pühade ajal mahti lugeda või tahaks lihtsalt põgeneda praeguse mitte just kõige kutsuvama ilma eest jõuluhõngulisse Rootsi väikelinna, siis soovitan teha seda Nora, Henriku ja kõigi raamatus kirjeldatud mõnusate küpsetiste seltsis. Kes ütles, et jõuluteemalisi raamatuid kõlbab lugeda ainult detsembris? Täpselt nii, mitte keegi. Pealegi toimub romaani tegevus suures osas hoopiski novembris. Telemaailma väikesed vimkad :) 

Suur aitäh kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus!

-

Kui miski suutis ta mured eemale peletada, siis olid need sõbrad. 

Võib-olla oli Beal õigus – ta armastas mõtet jõuludest. Ta armastas tulesid, mis pimedust leevendasid, muusikat, sädelust, glögi ja üheskoos olemist. 

„See, mida tema jõuludega tegi, oli täielik pühaduseteotus, sama on nendega, kes leiavad, et jõulud peavad olema õrnad ja härmas. Jõulud peavad olema uhked, soojad, kutsuvad.“ 

Ta oli naisega nii õnnelik, nii vaba. Mis isa ja ettevõttega ka ei juhtuks, asi oli seda väärt. See oli see, millest kõik rääkisid, nii pidi armastus tunduma ja kui oled seda juba korra tundnud, on võimatu ilma selleta elada.