Tallinn, Postimehe kirjastus, 2022
Tõlkinud Liisi Rünkla.
„Oo, Kaledoonia“ jutustab metsikul Šotimaa mägismaal üles kasvanud Janetist, kelle üksildast elu muudavad pisut rõõmsamaks vaid armastus lugemise ja loomade vastu. Vanemad temast ei hooli, õed ja vend teda ei salli ning kui ta on 16-aastane, leitakse ühel ööl kodust tema vägivallatunnustega surnukeha. (Igaks juhuks mainin, et krimiromaani ega põnevikuga siiski tegemist ei ole, pigem on mõrv sisule mingi raamistiku loomiseks.)
Ma olin selle romaani lugemisest nii-nii elevil, sest see tundus 100% minukas – raamatud, loodus, loomad, linnud, Šotimaa –, aga sain valusalt vastu näppe, et ei tasu loota ja oodata ja eeldada midagi ainult raamatu tagakaane põhjal...
Nojah, see on muidugi minu õnn, et püüdes iga hinna eest vältida raamatuid, kus esineb loomade väärkohtlemist/piinu, jäi mulle justnimelt üks selline silma ja palusin selle ise endale lugemiseks saata. (Õnneks läks mul teise valikuga tunduvalt paremini, kirjutan ka sellest romaanist peagi.) Seltsi ja lohutust peategelane Janet loomadest tõesti leidis, aga ärge laske end selles mõttes lollitada, et midagi head nende loomadega küll ei juhtu.
Oli toredaid hetki, mis tulevad paljudele ilmselt oma lapsepõlvestki tuttavad ette, nt (tasku)lambiga teki all salaja lugemine. Mulle meeldis Janeti puhul see, et ta huvitus kirjandusest ning ei suutnud mõista inimeste hoolimatust ja julma suhtumist loomadesse. Ta astus nõrgemate kaitseks välja ja püüdis neid päästa. Kui Janet ei olnud mulle läbinisti vastumeelne, siis teised tegelased jäid pealiskaudseks ja kaugeks, ei leidnud mingit sügavust neis. Seenetädi oli vist ainus omamoodi huvitav karakter, aga üldiselt olid nad kõik mulle ebameeldivad ja jäi mulje, nagu oleks nende ülesanne lihtsalt Janeti elu ära rikkuda.
Romaan on kirja pandud nii, et minul ei õnnestunud üldse teksti sisse minna, ja seetõttu oli raske tajuda ka seda lausete ilu, millest arvustustes niivõrd palju juttu on. Üritasin mis ma üritasin tegelastele lähemale pääseda, kuid kahjuks jäin lõpuni kõrvaltvaatajaks. Jah, kauneid lauseid siin-seal tõepoolest leidus, aga minu silmis ei saanud kahjuks ligilähedalegi mõnele teisele imeilusas proosas teosele.
Võin aimata, miks „Oo, Kaledoonia“ lugejaid on vaimustanud, sest tegemist on tõesti üsna omanäolise teosega ning keele ilu ja autori stiil on nagunii puhtalt maitse asi ja tunnetuse küsimus. Lõppude lõpuks on tuultest ja külmast räsitud Šotimaas alati midagi võluvat, olgu sisu siis milline tahes. Need lugejad, kes roosamannat ei armasta ning kes pigem naudivad negatiivsusest nõretavaid ja süngeid raamatuid, võivad selles vabalt endale uue lemmiku leida. Ilmselt ei ole mina ka piisavalt haritud, et mõista kõiki romaanis leiduvad vihjeid ja tekstikatkeid piiblist, antiikkirjandusest jms, mida kaane siseküljel mainib. Aga mulle jäi siiski sellest keegi-ei-armasta, sõpru-ei-ole, elu-on-ülekohtune, mehed-tahavad-ainult-ühte-asja, hinda-inimesi-vastavalt-ühiskonnanormidele väiklasest ellusuhtumisest paraku halb maik suhu. Paistab, et seekord polnud raamat lihtsalt minu jaoks.
PS. Kujundus mu meelest superilus ja raamatuga suurepäraselt sobiv nagu romaanisarja puhul ikka!
Suur aitäh kingituse eest, Postimehe kirjastus!
-
„Sa oled nüüd suur tüdruk.“ Ta ei tahtnud suur tüdruk olla. Paistis, nagu oleks teda karistatud millegi eest, mis sündis, ilma et tal oleks mingit valikut olnud, ilma et ta oleks asjast arugi saanud.
See oli karm elu, aga Janeti jaoks pehmendasid seda maastik, lugemine ja loomad, keda oli võimalik armastada tingimusteta. Inimesed tundusid vigased ja julmad.
Janet taipas nüüd, et kui tahes mõeldamatu see talle ka tundus, elu Auchnasaugh’s oli ilma temata edasi läinud. Tema puudumine ei olnud midagi muutnud. Aga tema oli ilma Auchnasaugh’ta sandistatud, iseenesest ilma jäetud, kahemõõtmeliseks muudetud.
Tüdrukutele tehti selgeks, et kõik mehed pulbitsevad kontrollimatust ihast nende järele ja kõige väiksemgi julgustus pidi viima mõrvani. Või millegi veel jubedamani.
Kommentaarid
Postita kommentaar