Otse põhisisu juurde

Andra Teede „Emadepäev”

 
Tallinn, Teede Tekst, 2022

 

Sattusin juba tükk aega tagasi lugema Andra Teede luulekogu, aga kirjutada pole sellest veel jõudnud. Tegelikult ma ei teagi, miks see mind esialgu kõnetas või miks selle juurde jõudsin, sest kirjelduse järgi tundus justkui midagi, mis võiks kõnetada emasid ja tulevasi emasid. Samas nägin sellele nii positiivseid hinnanguid ja kuna püüan meeles pidada peaaegu iga kuu midagi ka mõnelt Eesti autorilt lugeda, siis nii ta novembris raamatukogust toodud sai.
Mulle väga meeldib Andra Teede stiil, ta luuletused on täis elu ja lähevad hinge. Isegi kui endal lapsi pole, on võimalik nii mõnegi luuletuse puhul samastuda või tunda, et autori sõnad puudutavad mingit õiget kohta. Pealegi, ega alati ei peagi suutma kõigega samastuda, et miski meeldiks.
Tõsi, lastele ja emadusele lisaks tuleb juttu ka näiteks sõjast ja sõprusest. Mind kõige enam kõnetanud luuletus oligi tõenäoliselt see, kus sõprus on ühele osapoolele täiesti ootamatult otsa lõppenud. Ühel hetkel on sul parim sõbranna ja siis järsku enam ei ole, ilma et oleks tülli mindud, ilma et oleks üldse midagi märkimisväärset juhtunud. Sellised kaotused jäävad kummitama. Usun, et see tekst tuleb paljudele tuttav ette (kui mitte täiskasvanueast, siis lapsepõlvest või kooliajast ehk ikka). Kõige rabavam või üllatavam aga oli luuletus Vargamäe Krõõdast ja tänapäeva naisest – kummal siis ikkagi oli/on raskem hakkama saada? 
„Emadepäeva“ tekstid on tabavad ja ühiskonda hästi tajuvalt kirja pandud, mõni rida lõikas kohe nagu noaga. Tundsin lugemise ajal nii kriipivat hirmu kui ka paitavat soojust ja südamlikkust. Andra Teede luule on ilusvalus, umbes midagi sellist, nagu mina vaimusilmas ette kujutan, et ka emadus olla võib. Lemmikutena toon välja „kallis laps“, „inimese endast välja ajamine“, „hakin kartulisalatisse lastevorsti“ ja „esimene armsake poolküps pabul murul“.

 

Nautisin väga ja soovitan kõigile eestikeelse luule armastajatele! 

 

 -


naiste elu on nii naljakas

armastad ja hoolitsed

hoolid ja õmbled auke kinni

ja kogu aeg on selline tunne et võid kõigest ilma jääda 

(„esimene armsake poolküps pabul murul“)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m...
Postita kommentaar
Lisateave

Albert Uustulnd „Meri, mehed ja jumalad”

Tallinn, Eesti Raamat, 1980  Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.  Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.  Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd ran...
Postita kommentaar
Lisateave

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis...
Postita kommentaar
Lisateave