Otse põhisisu juurde

Andra Teede „Emadepäev”

 
Tallinn, Teede Tekst, 2022

 

Sattusin juba tükk aega tagasi lugema Andra Teede luulekogu, aga kirjutada pole sellest veel jõudnud. Tegelikult ma ei teagi, miks see mind esialgu kõnetas või miks selle juurde jõudsin, sest kirjelduse järgi tundus justkui midagi, mis võiks kõnetada emasid ja tulevasi emasid. Samas nägin sellele nii positiivseid hinnanguid ja kuna püüan meeles pidada peaaegu iga kuu midagi ka mõnelt Eesti autorilt lugeda, siis nii ta novembris raamatukogust toodud sai.
Mulle väga meeldib Andra Teede stiil, ta luuletused on täis elu ja lähevad hinge. Isegi kui endal lapsi pole, on võimalik nii mõnegi luuletuse puhul samastuda või tunda, et autori sõnad puudutavad mingit õiget kohta. Pealegi, ega alati ei peagi suutma kõigega samastuda, et miski meeldiks.
Tõsi, lastele ja emadusele lisaks tuleb juttu ka näiteks sõjast ja sõprusest. Mind kõige enam kõnetanud luuletus oligi tõenäoliselt see, kus sõprus on ühele osapoolele täiesti ootamatult otsa lõppenud. Ühel hetkel on sul parim sõbranna ja siis järsku enam ei ole, ilma et oleks tülli mindud, ilma et oleks üldse midagi märkimisväärset juhtunud. Sellised kaotused jäävad kummitama. Usun, et see tekst tuleb paljudele tuttav ette (kui mitte täiskasvanueast, siis lapsepõlvest või kooliajast ehk ikka). Kõige rabavam või üllatavam aga oli luuletus Vargamäe Krõõdast ja tänapäeva naisest – kummal siis ikkagi oli/on raskem hakkama saada? 
„Emadepäeva“ tekstid on tabavad ja ühiskonda hästi tajuvalt kirja pandud, mõni rida lõikas kohe nagu noaga. Tundsin lugemise ajal nii kriipivat hirmu kui ka paitavat soojust ja südamlikkust. Andra Teede luule on ilusvalus, umbes midagi sellist, nagu mina vaimusilmas ette kujutan, et ka emadus olla võib. Lemmikutena toon välja „kallis laps“, „inimese endast välja ajamine“, „hakin kartulisalatisse lastevorsti“ ja „esimene armsake poolküps pabul murul“.

 

Nautisin väga ja soovitan kõigile eestikeelse luule armastajatele! 

 

 -


naiste elu on nii naljakas

armastad ja hoolitsed

hoolid ja õmbled auke kinni

ja kogu aeg on selline tunne et võid kõigest ilma jääda 

(„esimene armsake poolküps pabul murul“)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab...
Postita kommentaar
Lisateave

Ave Taavet „Valerahategija”

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020 Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid. „Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr. Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata  muhe  raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid...
Postita kommentaar
Lisateave

Albert Uustulnd „Meri, mehed ja jumalad”

Tallinn, Eesti Raamat, 1980  Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.  Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.  Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd ran...
Postita kommentaar
Lisateave