Andra Teede „Emadepäev”

Tallinn, Teede Tekst, 2022

Sattusin juba tükk aega tagasi lugema Andra Teede luulekogu, aga kirjutada pole sellest veel jõudnud. Tegelikult ma ei teagi, miks see mind esialgu kõnetas või miks selle juurde jõudsin, sest kirjelduse järgi tundus justkui midagi, mis võiks kõnetada emasid ja tulevasi emasid. Samas nägin sellele nii positiivseid hinnanguid ja kuna püüan meeles pidada peaaegu iga kuu midagi ka mõnelt Eesti autorilt lugeda, siis nii ta novembris raamatukogust toodud sai.

Mulle väga meeldib Andra Teede stiil, ta luuletused on täis elu ja lähevad hinge. Isegi kui endal lapsi pole, on võimalik nii mõnegi luuletuse puhul samastuda või tunda, et autori sõnad puudutavad mingit õiget kohta. Pealegi, ega alati ei peagi suutma kõigega samastuda, et miski meeldiks.

Tõsi, lastele ja emadusele lisaks tuleb juttu ka näiteks sõjast ja sõprusest. Mind kõige enam kõnetanud luuletus oligi tõenäoliselt see, kus sõprus on ühele osapoolele täiesti ootamatult otsa lõppenud. Ühel hetkel on sul parim sõbranna ja siis järsku enam ei ole, ilma et oleks tülli mindud, ilma et oleks üldse midagi märkimisväärset juhtunud. Sellised kaotused jäävad kummitama. Usun, et see tekst tuleb paljudele tuttav ette (kui mitte täiskasvanueast, siis lapsepõlvest või kooliajast ehk ikka). Kõige rabavam või üllatavam aga oli luuletus Vargamäe Krõõdast ja tänapäeva naisest – kummal siis ikkagi oli/on raskem hakkama saada?

„Emadepäeva“ tekstid on tabavad ja ühiskonda hästi tajuvalt kirja pandud, mõni rida lõikas kohe nagu noaga. Tundsin lugemise ajal nii kriipivat hirmu kui ka paitavat soojust ja südamlikkust. Andra Teede luule on ilusvalus, umbes midagi sellist, nagu mina vaimusilmas ette kujutan, et ka emadus olla võib. Lemmikutena toon välja „kallis laps“, „inimese endast välja ajamine“, „hakin kartulisalatisse lastevorsti“ ja „esimene armsake poolküps pabul murul“.

Nautisin väga ja soovitan kõigile eestikeelse luule armastajatele!

naiste elu on nii naljakas

armastad ja hoolitsed

hoolid ja õmbled auke kinni

ja kogu aeg on selline tunne et võid kõigest ilma jääda

(„esimene armsake poolküps pabul murul“)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Lisateave

Katariina Libe „Ohverduste sügis”

Tallinn, Varrak, 2021 2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia. Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane. Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast. Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab. Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnikord ei sa

Lisateave

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak. „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.) Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill

Lisateave

marianneloeb

Otsing sellest blogist