marianneloeb

Faber Books, London, 2021 Mark your calendars, bring out the champagne glasses etc because I actually enjoyed a Sally Rooney book. I know, weird, right? Usually, I like to be wooed by beautiful prose and poetic phrasing or at the very least I’d like to read sentences that are more than three words long. I love me some quotation marks, I adore long gorgeous descriptions.  And yet... Few books have touched me as deeply as this one. I initially borrowed it on Libby, finished it, and since I realised I had highlighted  so many  passages, had to go and buy myself a physical copy. Now, this rarely happens that I want to buy a book I’ve already read, so that’s the highest praise a book can get from me.  Beautiful World, Where Are You  is about friendship and love, it’s about young people trying to find their place in the world, trying to find some meaning in everything that happens to them, while carrying the weight of the world on their shoulders. You know, as they do. I love that the charac

Tallinn, Postimehe kirjastus, 2022 Tõlkinud Mario Pulver.   No issand jumal, kui soe ja armas lugemine see oli! Raamatu sisu saab kokku võtta tegelikult väga lihtsalt: üks inglise keskklassi perekond läheb septembris kaheks nädalaks puhkusele. Härra ja proua Stevens ning nende kolm last on terve aasta oodanud, et saaks ujumiskostüümid ja valged tennised kohvrisse pakkida ning rongiga Lõuna-Inglismaale Bognorisse Merevaate nimelisse külalistemajja sõita. Ees ootavad nädalad täis suplemist, pikki jalutuskäike, päikesepaistelisi päevi ja sulneid õhtuid mererannas. Täpselt nagu igal aastal. Ongi enam-vähem kogu lugu. Aga hoolimata sellest, et romaanis justkui ei toimugi suurt muud kui puhkuseks valmistumine, puhkusele sõitmine ja puhkamine, on autoril õnnestunud kogu see lihtsa perekonna lihtne elu tohutult helgelt ja erakordse õrnusega kirja panna. Kui autori kohta lugeda, saab aru millest see helgus, õrnus ja igatsus tuleb. Stevensid on pealtnäha natuke pentsik perekond, kui mõelda nende

Tallinn, Postimehe kirjastus, 2022 Tõlkinud Liisi Rünkla .   „Oo, Kaledoonia“ jutustab metsikul Šotimaa mägismaal üles kasvanud Janetist, kelle üksildast elu muudavad pisut rõõmsamaks vaid armastus lugemise ja loomade vastu. Vanemad temast ei hooli, õed ja vend teda ei salli ning kui ta on 16-aastane, leitakse ühel ööl kodust tema vägivallatunnustega surnukeha. (Igaks juhuks mainin, et krimiromaani ega põnevikuga siiski tegemist ei ole, pigem on mõrv sisule mingi raamistiku loomiseks.) Ma olin selle romaani lugemisest nii-nii elevil, sest see tundus 100% minukas – raamatud, loodus, loomad, linnud, Šotimaa –, aga sain valusalt vastu näppe, et ei tasu loota ja oodata ja eeldada midagi ainult raamatu tagakaane põhjal...   Nojah, see on muidugi minu õnn, et püüdes iga hinna eest vältida raamatuid, kus esineb loomade väärkohtlemist/piinu, jäi mulle justnimelt üks selline silma ja palusin selle ise endale lugemiseks saata. (Õnneks läks mul teise valikuga   tunduvalt  p aremini, kirjutan ka s

Tallinn, Rahva Raamat, 2022 Tõlkinud Kadri Okas. Ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi jõuluteemaliste romaanide ekspert, aga mitte sellepärast, et need mulle ei meeldiks, vaid ma lihtsalt pole vist peaaegu kunagi sattunud neid lugema. Mõni üksik erand ilmselt on sisse lipsanud. Sellepärast oli eelmise aasta lõpus eriti armas, kui Rahva Raamatu kirjastus saatis mulle lugemiseks ühe mõnusalt saiakestehõngulise raamatu. Kummaline, et kaneelisaiad ei mänginud teoses küll mingit erilist rolli, aga kohe sellele raamatule peale vaadates seostus see mul kaneelirullidega ja nii sai üks ka fotole lisatud. Jõulud on minu jaoks soe ja perekeskne aeg ning ühest Rootsi pisikesest pagarikojast lugemine sobis sellesse aega igati mõnusasti. Heléne Holmströmi „Armastus ja haputainas“ jutustab loo Norast, kes peab Västervikis perelt päranduseks saadud kondiitriäri, millel viimasel ajal ei lähe kahjuks eriti hästi. Uued, trendikamad kohvikud meelitavad kliente enda juurde ning Nora peab midagi ette v

  Tallinn, Teede Tekst, 2022   Sattusin juba tükk aega tagasi lugema Andra Teede luulekogu, aga kirjutada pole sellest veel jõudnud. Tegelikult ma ei teagi, miks see mind esialgu kõnetas või miks selle juurde jõudsin, sest kirjelduse järgi tundus justkui midagi, mis võiks kõnetada emasid ja tulevasi emasid. Samas nägin sellele nii positiivseid hinnanguid ja kuna püüan meeles pidada peaaegu iga kuu midagi ka mõnelt Eesti autorilt lugeda, siis nii ta novembris raamatukogust toodud sai. Mulle väga meeldib Andra Teede stiil, ta luuletused on täis elu ja lähevad hinge. Isegi kui endal lapsi pole, on võimalik nii mõnegi luuletuse puhul samastuda või tunda, et autori sõnad puudutavad mingit õiget kohta. Pealegi, ega alati ei peagi suutma kõigega samastuda, et miski meeldiks. Tõsi, lastele ja emadusele lisaks tuleb juttu ka näiteks sõjast ja sõprusest. Mind kõige enam kõnetanud luuletus oligi tõenäoliselt see, kus sõprus on ühele osapoolele täiesti ootamatult otsa lõppenud. Ühel hetkel on sul