Tallinn, Rahva Raamat, 2022
Tõlkinud Reti Maria Vahtrik.
Lucy Clark on 16-aastane neiu, kes elab ja õpib Texases Thorntoni internaadis. Kui ta on koolikiusamist juba piisavalt kaua talunud, saadavad kooli direktriss ja Lucy vanemad ta pärast üht tõsist „intsidenti“ mõneks ajaks New Yorki, kus tüdrukul tuleb hoolitseda eaka daami Edith Foxi eest. Edith arvab, et teda üritatakse tappa, ja ta palub kurjategija leidmisel Lucy abi. New Yorgis veedetud ajal tutvub Lucy Edithi pere ja sõpradega ning koos asutakse tõde välja uurima. Paraku on keeruline teada, kuidas kogu sellesse kompotti suhtuda, sest igaühel on Edithi ja tema vaimse seisundi kohta oma kindel arvamus.
Justnimelt selle tütarlastekooli tõttu tekkis mul lugema asudes peas mingi konflikt, sest tundus nagu toimuks kogu raamatu tegevus ammu-ammu, aga siis ilmusid teksti nutitelefonid ja internet. Võib-olla olin ekslikult meelestatud nii, et internaadid on ju täiesti ajast ja arust, või siis jäin liiga kinni tagakaanele kirjutatud „vanade aegade hõngu“. Et noh, kui siin mõni selline hajameelne veel on, siis teadke, et tegevus toimub ikkagi internetiajastul, kuigi tagasivaateid mitmekümne aasta tagusesse aega leidub samuti. Ja ma pean tunnistama, et peategelane jättis mulle lapselikuma/lapsikuma mulje, kui ta tegelikult vanuse järgi oli. Esialgu tundus see mulle kummaline, aga siis pani mõtlema, et ehk oli see autoril hoopis tahtlik lüke, ilmestamaks seda, kus ja kuidas Lucy oli kasvanud. Küll aga olid nii Lucy kui ka teised tegelased lahedalt humoorikad ja märkisin endale üles päris palju naljakaid ütlemisi.
Tegelikult läbib seda noorteromaani üks väga valus ja raske teema, mis on serveeritud üpris vahukooreses kuues. See on miski, millega olen viimasel ajal ka paaris teises raamatus kokku puutunud – vanemad, kes ei armasta või ei oska oma last armastada, kelle prioriteet on alati miski muu, kes elavad oma unistusi laste peal välja ega hooli sellest, mida laps ise soovib.
Õnneks satub Lucy enesearenguteekonnale, kus teda aktsepteerivad ja talle pakuvad tingimusteta armastust (esialgu) võõrad inimesed. 16-aastaselt tunneb ta üle väga pika aja, et teda võetakse sellisena, nagu ta on, ja see annab talle viimaks julgust elada iseendana, heita endalt need ahelad, et peab kogu aeg kellegi teise meeleheaks elama, ja teha tulevikus täpselt seda, mida hing ihaldab. Kallite sõprade abiga muutub Lucy enesekindlamaks, eneseteadlikumaks ja õpib, kuidas lõpetada vabandamine selle pärast, kes sa oled. Kuigi Lucy ja tema uus sõber Jack on alati ihanud üle kõige pere heakskiitu, suudavad nad mõlemad siiski vanemate vigadest õppida. See on suur asi.
Väga sümpaatne oli teost läbiv loodustemaatika. Kõik need toredad lillede ja muude taimede nimed tõid naeratuse näole ning lõid mõnusa atmosfääri. Imetore, kui noored (nii raamatutes kui ka päriselt) armastavad looduses aega veeta ning looduse ja keskkonna kohta õppida. Loodus ei mõista hukka, taastab ja tervendab, samuti ka selles teoses. Rõõmu tegid ka Lucy meenutused vanaemast, kellega tal oli lähedane ja imeline suhe.
Põnevikuna on teos võrdlemisi nõrk, selles suhtes, et mingit krimielamust ma sellest raamatust ei otsiks ja ega vast peagi, kuid saan aru, et miski pidi ju sisu kandma ja edasi viima. Krimiliini lõpplahendus oli minu maitsele natuke liiga seebikas. Vahva ja südantsoojendava lugemisena loodussõpradele ja found family fännidele aga kindlasti vägagi sobiv – perekond ei ole alati see, millesse sa sünnid, vaid see, mille ise endale lood.
Samuti jääb kõlama noortele (ja eks tegelikult vanematele samamoodi) väga oluline sõnum, et isegi kui keegi pidevalt korrutab, et armastab sind, ja palub, et sa selles kunagi ei kahtleks, ei maksa need sõnad mitte midagi, kui inimene käitub oma sõnadele risti vastupidi.
Võimalik, et oleksin sellest teosest teismelisena rohkem vaimustunud, aga siiski oli see ka 30-aastaselt tore lugemine. Hea on näha, et noortele suunatud raamatud julgustavad teiste arvamusest vähem hoolima ja kõige kiuste jonnakalt iseendaks jääma. Mulle meeldis, et raamatus ei olnud liigset rõhku pandud poisi ja tüdruku vahelisele armastusele (ega/või seksile), vaid sõprussuhetele ja sellele, kui tohutult väärtuslikud need on.
Suur aitäh südamliku lugemiselamuse ja kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus!
-
Igatsesin meie ülekasvanud aia igat nurgakest – mamma armastas umbrohtu ja ütles, et see ei saa kunagi väärilist tunnustust. Talle ei meeldinud asju tappa, nii et ta lasi kõigel kasvada. Meie tilluke tagaaed oli umbrohu orbudekodu, varjupaik kadunud taimehingekestele.
Mimsy kummardus mu kõrval ettepoole. „„Ei peas, vaid põues sünnib armu ime.“ See on Helena repliik, kuigi tegelikult oli minu lemmikrolliks alati Titania. Ma olen elus piisavalt palju eesleid armastanud, sellepärast olingi ma selles osas nii hea. Tuli loomulikult välja.“
Nad juhatasid mind klaasuksest välja ja tagaaeda, nartsissimere ja kirsipuude keskele: roosade lisakroonidega valged nartsissid ja kurrulised kollased, ja mõned nagu oranžid meteoriidid. Seal oli sadade kaupa lilli, millesarnaseid ma polnud kunagi varem näinud ja mida ma ei osanud nimetada, meritähtede ja kuude ja pisikeste roosade kosmoselaevade sarnaseid. Lilled õõtsusid – tundus peaaegu, nagu nad naeraksid – ja kirsiõied lendlesid roosa lumena maa poole. Õhk lõhnas suhkru ja mee järele.
Mulle meeldis, mismoodi nad tegutsesid ja asja lahendada püüdsid ning et nad võtsid seda – elu – nagu väljakutset ja peaaegu nagu mängu. Mitte nagu midagi, mis sind lömaks litsub, nii et sa ei suuda end enam püsti ajada.
Tundsin seda ka praegu, nagu teeks keegi mu hingele operatsiooni ja topiks selle uue kummalise asja sügavale minu sisse: teadmised maailmast ja sellest, mis on siin oluline. Et on olemas kohad, kuhu saab sünge, kohutava maailma eest pakku minna, kas või ainult viivuks. Et ilusad asjad – väikesed ilusad asjad – toit ja taimed ja lilled – võivad sind muuta. Et toit ei tähenda ainult numbreid ja kaloreid ja toiteväärtust, vaid ka ilu. Et need ilusad asjad võivad olla võtmeks, mis avab maailma sinus eneses, koha, kuhu sa varem ei ulatunud.
„Inimesed. Mitte just maailma kõige etem liik.“
Kommentaarid
Postita kommentaar