Tallinn, Varrak, 2021
2021. aasta EKL romaanivõistluse esikoht.
„Suur tuba“ on romaan ühe juudi perekonna elust teise maailmasõja järgses Eestis. Oma heitlikust lapsepõlvest jutustab koolitüdruk Mintsi, kes elab koos emaga Tallinnas, kuid veedab suure osa ajast ka Tartus oma vanavanemate ühiskorteris, kus kohtub kõikvõimalike värvikate tegelaste ning tolleaegsete teatri- ja kirjandusinimestega.
Ma ei oska sellest romaanist väga palju kirjutada, sest ma ei ütleks, et seal üleliia palju juhtub või et saaks kuidagi väga täpselt välja tuua, mis ja kuidas. Enamasti räägitaksegi Mintsi igapäevaelust, kuigi selle üle võib muidugi vaielda, mis ühe kooliealise tüdruku elus suuremaks sündmuseks kvalifitseerub ja mis mitte. Mida teose lõpupoole, seda seikluslikumaks kiskus sisu.
Üldiselt ma laste vaatenurgast kirjutatud raamatuid ei armasta. Jääb justkui mingi tasand puudu, mida ma lugedes igatsen, masohhist ja melanhoolik, nagu ma olen. Andke mulle täiskasvanuelu probleeme ja kuristikuna haigutavat sügavust, eks! Aga pean tunnistama, et see raamat oli tõepoolest väga soe, südamlik ja armas, maalides samas ajastust tõetruu pildi. Mintsi siiras lapsepilk ja naiivsus ajasid mind tihtipeale itsitama ja kui teos mind pidevalt omaette muhelema paneb, siis on sel järelikult õnnestunud mulle südamesse pugeda.
Aususe huvides pean ütlema, et peategelase Tallinna-kodu asus samas kandis, kus oli ka minu lapsepõlve mängumaa, ning et mina elasin lapsena oma vanavanematega koos, siis oli Mintsi elust lugemine mõnes mõttes kummaliselt kodune. Selles suhtes on minu arvamus ilmselt natuke subjektiivne. Tõsi, ise elasin Kivimäel aastakümneid hiljem kui „Suure toa“ tegelased ning sõda, küüditamine ja toidujärjekorrad minu lapsepõlves igapäevaste jututeemade hulka õnneks enam ei kuulunud.
See on noore tüdruku sirgumise lugu, millest paraku ei puudu ka koduvägivald, haigused, ebaõiglus, mõistmatus, kius ja igatsus vanemate läheduse järele. Ma ei teagi, kas lapse elus saab olla midagi kurvemat kui see, et sul on küll vanemad olemas, aga neid ei ole sinu jaoks tegelikult päriselt olemas...
Jah, tarka juttu ma selle romaani kohta kirjutada ei oska (võite mu koroonahaiget aju süüdistada), aga see oli üks tõeliselt armas lugemine ja ma soovitan seda rahulikeks sügisõhtuteks, kui on aega mõnusalt süveneda ja püüda ka ise anda mõneks ajaks voli oma lapselikumale poolele, et Mintsit ja tema muresid-rõõme paremini mõista.
-
Aga meeste elu näiski koosnevat just ootamatutest asjadest, mida kunagi ei või ette teada. Vanaema seletas, et naiste elu seisab jälle koos mitmesugustest ootamistest. Et ootad, millal suureks tüdrukuks kasvad, ja ootad leeripäeva ja siis meheleminekut ja siis ootad, et lapsed kasvaksid, ja ootad, silmad peos, meest ei tea kust koju tulemas, aga lõpuks vanas eas ei olegi enam midagi tähtsat oodata.
Mintsi teadis, et nad mõlemad pidasid teda mitte just kõige terasemaks lapseks, kes oli imekombel kohe pärast käima õppimist lugema hakanud ja istus nüüd kasvõi päevad läbi midagi muud mõistlikku tegemata mõne raamatuga laua ääres või diivaninurgas. Nii Bobe kui Juuli arvasid, et ülemäärane raamatute lugemine ei tule tütarlapsele kasuks ning rikub viimaks veel silmad ära.
Siis ütles Betti järsku väga tõsise näoga, et tegelikult ei olegi luuletuste kirjutamine vaid mäng, sest luuletused peavad tulema kirjutaja südamest, aga selliste tõsiste luuletuste juurde jõuab Mintsi alles siis, kui on palju lugenud ja elu üle järele mõelnud. Aga kui kirjutamine ikka meeldima hakkab, ärgu siis Mintsi lasku ennast millestki segada ja muudkui kirjutagu.
Kommentaarid
Postita kommentaar