Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2022
Tõlkinud Evelin Banhard.
Alustan uut postitust sellest, et ma tegelikult ei tea, miks ma siia iga kord kõigepealt teose sisututvustuse kirjutan, kui seda saab igaüks Goodreadsist või ükskõik millise raamatupoe kodulehelt ise ka lugeda. On vist lihtsalt harjumuseks kujunenud, et peaks justkui kõigepealt mainima, millest raamat üldjoontes räägib, aga lõppude lõpuks on see ju lihtsalt raamatu tagakaane parafraseerimine. Samas tundub ilma selleta imelik. Püüan siis lühidalt teha.
Desiree ja Stella on kaksikõed, kes kasvavad üles neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel ühes USA lõunaosariigis asuvas pisikeses linnakeses, mida kaardil olemaski pole. Selles linnakeses on juba pea sada aastat elanud heledad tumedanahalised, „keda ei hakata kunagi nägema valgetena, kuid kes ei soostunud laskma end ka neegritena kohelda“. Teades, et kodukohas ootab neid ees samasugune raamidesse surutud elu nagu mitmel põlvkonnal enne neid, otsustavad õed kuueteistkümneaastaselt põgeneda ja suurematest linnadest õnne otsima minna. Saatuse tahtel aga lähevad Desiree ja Stella teed New Orleansis lahku ning õed hakkavad elama kaht täiesti erinevat elu – üks neist elab edasi sellena, kes ta on, ja abiellub kõige mustema nahatooniga mehega, keda on eales näinud, teine aga otsustab elada valge naisena, loob pere valge mehega ja hoiab oma tõelist päritolu kõigi ees saladuses. Lahku võib ju minna ja lahku võib kasvada, aga südames teisest inimesest – eriti veel nii lähedasest – lahti laskmine võib olla pea võimatu.
Võiks ju järeldada, et Stella läks kergema vastupanu teed, sest valgena elada on tänase päevani lihtsam, rääkimata siis viiekümnendatest, ja et Desiree abiellus süsimusta mehega pealtnäha mässumeelsusest ja ühiskonnale koha kätte näitamiseks, ent paraku on siin loos palju rohkem kihte. Nagu ikka. Inimesele on vist üsna loomulik püüda oma elu lihtsamaks elada, et raskusi satuks teele võimalikult vähe, kuid siit tekib siiski küsimus, kas oma päritolu maha salgamine teeb elu lihtsamaks. Argielu muutub tõenäoliselt palju kergemaks, aga see, mis toimub inimese hinges, on hoopis teine asi. Mind huvitas väga, miks Desiree ja Stella tegid selliseid valikuid, nagu nad tegid. Usun, et osaliselt mängis selles rolli ka lapsepõlves kogetud trauma, mis mõlemat kummitama jäi. Hirm on teadagi väga tugev motivaator/ajend.
Selle üle võib vaielda, kas Desiree ja Stella tütarde juhusliku kohtumise pärast oli raamatus liiga palju kokkusattumusi või mitte, aga minu meelest oli see sisuliin huvitav. Miski peab sisu edasi viima ja oli põnev lugeda, kui erinevat elu need kaks noort naist oma emade valikute tõttu elasid. Lõpplahendus meeldis mulle samuti väga, ei olnud liigselt roosamanna, vaid pigem igati tõenäoline ja usutav ka päriselus.
Teoses käsitletavatest teemadest tahaksin ära mainida veel koduvägivalla, soolise ebavõrdsuse, misogüünia ja patriarhaalse ühiskonna mõju (selline tunne, et kirjutan seda viimasel ajal igasse arvustusse, aga eks ajaloolistes romaanides ei saagi sellest vist üle ega ümber, väga teravalt joonistub välja). Pisut saab piiluda ka ühe sümpaatse transseksuaalse tegelase ellu, teatrimaailma telgitagustesse ja tõdeda taas kord, et naisena karjääri teha pole kunagi olnud lihtne. Nautisin autori kirjastiili, sõnaseadmisoskust ja elasin kaasa tegelastele, kes püüdsid vaesusest ja rassilisest ebavõrdsusest tekkinud situatsioonist välja rabeleda. Brit Bennett on tabanud mingeid inimloomuse sügavamaid ja süngemaid külgi, inimeseks olemise valupunkte.
Raamatus oli üks koht (positiivne stseen) Jude’i ja Earlyga, mis meenutas mulle minu enda lapsepõlve ja seda, kuidas me mõnikord isaga koos aega veetsime. See tegi südame hästi soojaks lugedes. Ükski teine raamat polegi vist viimasel ajal nii eredalt lapsepõlvemälestusi esile kutsunud.
Ja üks väga oluline mõte romaanis, mis mind puudutas ja mida tuleks endale minu arvates aeg-ajalt ikka meelde tuletada: see, kui keegi sind armastab, et tähenda automaatselt, et ta on sinu vastu hea. Usun, et kõik teavad seda niigi, aga millegipärast kipub see inimestel alatihti ununema. „Aga ta armastab mind.“ Noh ja mis siis? Sellest üksi ei piisa.
SPOILERIHOIATUS (VIST?):
Okei, see ilmselt tegelikult pole mingi eriline spoiler, aga kõikidest kohtadest, mis oleksid võinud lugejat selles teoses nutma ajada, võttis minul kraanid lahti lõpupoole see koht, kus Early teeb Adele’ile hommikuti kohvi ja sätib oma töögraafiku Desiree järgi nii, et Adele ei peaks kunagi üksinda kodus olema. Ja õpib Adele’i juukseid patsi punuma. Väga-väga puudutas hinge.
Minu kui priviligeeritud valgenahalise naise jaoks oli „Varjul pool“ igatahes väga huvitav ja hariv lugemine. Ilmselt pole olemas palju inimesi, kes ei teaks valgete rassistlikust käitumisest, kuid rassism tumedanahaliste enda seas tuli mulle mõnevõrra üllatusena. Muidugi ma teadsin, et kõik pole päris mustvalge (no pun intended, ausalt) – samuti esineb ju näiteks bi- või transfoobiat LGBT-kogukonnas –, aga et heledate ja tumedate tumedanahaliste elu võis/võib nii drastiliselt erineda oli minu jaoks pisut ootamatu. Silmaring jälle natuke avaram. Nautisin selle teose lugemisest iga hetke ja soovitan soojalt!
Suur aitäh kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus! See oli võrratu lugemiselamus :)
NB! Kui olen pahaaimamatult kasutanud kuidagi ebasobivat või solvavat rassialast terminoloogiat, siis võib mulle sellest alati viisakalt teada anda. Tsitaat on muidugi tsitaat, sinna ma midagi parata ei saa.
-
Ühest linnas võib ju põgeneda, kuid oma vere eest mitte. Millegipärast arvasid Vignesi kaksikud, et nemad on suutelised mõlemaks.
Aga nii palju kui Desiree teadis, oli Stella nüüdseks pool elu valgena elanud, ja võib-olla ei olnudki nii pikk näitlemine enam üldse näitlemine. Võib-olla muutiski valge teesklemine sind lõpuks valgeks
Pimedas ei saanud kunagi liiga tume olla. Pimedas olid kõik sama värvi.
Ta võpatas iga kord, kui kuulis mehi baarist lahkudes lärmamas või poisse jalgpallimatši vaadates telerite ees hõikumas. Uste paugutamise peale. Taldrikute purunemise peale. Tema isa oli lajatanud rusikaga vastu seinu, loopinud kildudeks nõusid ja ükskord koguni omaenda prillid, lennutades need üle elutoa ukse pihta. Olla nii vihane, et oled valmis pimedaks jääma.
„Ma tahan seda öelda, et otse loomulikult arvab su mees, et võib sind ikka veel kamandada,“ ütles Peg. „Sa ajad talle hirmu nahka. Ajudega naine. See on tema jaoks kõige hirmsam asi üldse.“
„Televisioonile meeldivad mustad naiskohtunikud,“ ütles Pam talle. „See on naljakas – kujutad sa ette, milline see maailm välja näeks, kui see oleks meie otsustada, mis on õiglane?“
„Kas te olete ikka veel õnnelikud?“ küsis ema. „Kas ta kohtleb sind hästi?“
Desiree, kes oli kummargil ahju ees ja võttis seal jamsifriikaid välja, ei vaadanud tütre poole.
„Ta armastab mind,“ ütles Jude.
„Ma’i küsin’d seda. Need on kaks eri asja. Mis sa arvad, et kui sa kedagi armastad, siis ei saa sa talle haiget teha?“
Kommentaarid
Postita kommentaar