Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2022
Tõlkinud Tiina Viil.
Niipea kui kuulsin, et Amy Harmonil on eesti keeles ilmunud uus raamat, ja nägin seda imeilusat kaanepilti, siis teadsin kohe, et ma pean seda lugema. Tema romaan „Mida tuul teab“ meeldis mulle väga, seega olid ootused ka „Kus uitavad kadunud“ suhtes kõrged. Ja pettuma ei pidanud, kuigi raamat on eelmisest igati erinev.
1853. aastal asub noor lesk Naomi May koos perekonnaga teele Lääne-Ameerikasse paremat elu otsima. Teekond on tuhandeid miile pikk, sõidetakse vankrites või muuladel ja kogu varanatuke võetakse ühes. Ümberasujatega läheb kaasa muulaajaja John Lowry, pooleldi valge, pooleldi pooniverd mees, kes aitab loomadel ja vankritel veekogusid ületada ning on puhvriks valgete rändajate ja indiaani hõimude vahel, kes teele võivad sattuda. Kõigist raskustest ja erinevustest hoolimata sünnib Naomi ja Johni vahel armastus, mis teekonna jooksul korduvalt proovile pannakse.
Romaan algab tegelikult peaaegu et lõpust ja lajatab kohe tõelise katastroofiga. Seega teab lugeja juba ette, et juhtuma hakkab hirmsaid asju, ega lase end järgmiste peatükkide rahulikust tempost eksitada. Raamat kulgeb aeglaselt ja käib justki käsikäes ümberasujate monotoonse, tuima edasiliikumisega. Ületada on vaja lugematu arv veekogusid ja tasandike karmi maastikku. Päris õõvastav lugeda, kuidas inimesed reisisid tohutu pikki vahemaid kipakates vankrites ning kuidas loodus ja ajastus mängisid väga suurt rolli selles, kas sihtkohta üldse elusana jõuti – kui minna liiga vara, pole loomadel veel süüa, ja kui minna liiga hilja, on eelmiste vankrite loomad selle juba ära söönud. Siiski leidub nälja, haiguste, mustuse, kurnatuse ja leina kiuste ka rõõmsaid hetki.
Naomi ja Johni armastus tärkas minu arvates väga äkki, aga samas oli see teose kontekstis loogiline, sest elutingimused olid rasked, surm ja viletsus varitsesid iga nurga taga. Tõenäoliselt tekitabki selline elu tunnete tekkimiseks ja süvenemiseks hoopis teistsuguse pinnase. Mõtteid ja tundeid tuleb väljendada võimalikult kiiresti, sest mitte miski ei garanteeri, et homset päeva üldse nähakse. Siiski hõõgus Naomi ja Johni kirg mõnda aega pealispinna all ning kui see viimaks lõkkele lõi, polnud enam tagasiteed.
Mulle meeldis Naomi ja Johni vaheline kontrast, nende erinevad minevikud, päritolu ja iseloomud. Kui Naomi oli väga põikpäine ja sihikindel, teadis täpselt, mida tahab, ja elas rohkem väljapoole, siis John kippus tundeid enda teada hoidma, oli rahulikuma loomuga ja natuke nagu kahe maailma vahel lõksus. Väga sümpatiseeris John Lowry oskus loomadega ümber käia ning Naomi May kunstilembus ja joonistamisanne. See, et John kuulus teoreetiliselt nii valgete kui ka indiaanlaste maailma, ent jäi siiski mõlemas võõraks, meenutas mulle pisut romaani „The Man Who Fell in Love with the Moon“ peategelast, kuigi nende kahe raamatu sisu on loomulikult täiesti erinev. Paistab, et selliseid Kaksjalgu (nagu Lowryt kutsuti) leidus aga piisavalt, et nende lugusid mulle viimasel ajal lausa mitu tükki ette on sattunud.
Oli väga huvitav lugeda üht-teist põlisrahvaste eri hõimudest, nende kommetest ja omavahelistest konfliktidest. Probleeme ei esinenud mitte ainult valgete ja indiaanlaste vahel, vaid ka hõimude vahel, sest igaühel oli oma nägemus, kuidas oleks kõige õigem elada ja valgetega suhelda (või mitte suhelda). Minu jaoks oli Overland Trailist ja ümberasujatest lugemine midagi uut, osa ajaloost, mis Euroopas pole „ära leierdatud“. Teose puhul on tegemist muidugi ilukirjandusega, kuid nii mõnigi tegelane on päriselt olemas olnud ja autorit inspireerinud.
Amy Harmoni stiil on rahulikult kulgev, kuid ladus ja kutsub lugema. Ma täpselt ei oskagi välja tuua, mis mulle tema kirjutamises meeldib, aga see on lihtsalt kuidagi harmooniline (no pun intended, taas kord).
Mina nautisin Naomi ja Johni seltsis rändamist, nendega koos kurvastamist ja rõõmustamist. Eriti meeldis mulle teose lõpplahendus, mis tõi rahu ja lootust. Julgen soovitada kõigile, kellele meeldis Harmoni romaan „Mida tuul teab“ ja/või kes fännavad ajaloolisi romaane.
Suur aitäh lugemiselamuse eest, Rahva Raamatu kirjastus!
-
„Kui sa ka hävitad kõik, mida vihkad, ei muuda see midagi. Sinust ei saa niikuinii karu, lindu ega hobust. Meeste vihkamine ei tee sinust meest. Kui sa vihkad oma üska, rindu või nõrkust, ei kao need sellegipoolest kuhugi. Sa jääd ikka naiseks. Vihkamine pole kunagi midagi parandanud. See näib lihtne, aga suurem osa asju ongi lihtsad. Me ajame ise need keeruliseks. Elame, ajades asju keeruliseks, kui meil oleks parem lihtsalt leppida.“
On kummaline olla õnnelik, kui elu on nõnda ränk, räpane ja räsiv, et iga päev on justkui sõda ja igal ööl magan voodis nii raskelt, et mu keha on täis siniseid laike nagu tedretähne. Ma pole kunagi varem olnud nii täiesti ja põhjalikult kurnatud, aga siiski ... olen ma õnnelik.
Kellelegi, keda ümbritseb tema oma keel ja oma rahvas, on võimatu selgitada, kui üksildane on olla, kui sa ei mõista teisi ja teised ei mõista sind.
„Seda abielu tähendabki. Abielu on peavari. Toetus. Soojus. Teineteises puhkuse leidmine. Kaaslasele ütlemine: Sina oled kõige tähtsam. Seda Naomi sinult tahabki. Ja seda tahab ta sulle anda.“
Kommentaarid
Postita kommentaar