marianneloeb

Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2022 Tõlkinud Tiina Viil. Niipea kui kuulsin, et Amy Harmonil on eesti keeles ilmunud uus raamat, ja nägin seda imeilusat kaanepilti, siis teadsin kohe, et ma pean seda lugema. Tema romaan „Mida tuul teab“ meeldis mulle väga, seega olid ootused ka „Kus uitavad kadunud“ suhtes kõrged. Ja pettuma ei pidanud, kuigi raamat on eelmisest igati erinev.  1853. aastal asub noor lesk Naomi May koos perekonnaga teele Lääne-Ameerikasse paremat elu otsima. Teekond on tuhandeid miile pikk, sõidetakse vankrites või muuladel ja kogu varanatuke võetakse ühes. Ümberasujatega läheb kaasa muulaajaja John Lowry, pooleldi valge, pooleldi pooniverd mees, kes aitab loomadel ja vankritel veekogusid ületada ning on puhvriks valgete rändajate ja indiaani hõimude vahel, kes teele võivad sattuda. Kõigist raskustest ja erinevustest hoolimata sünnib Naomi ja Johni vahel armastus, mis teekonna jooksul korduvalt proovile pannakse.  Romaan algab tegelikult peaaegu et lõpust ja lajatab

Tallinn, Rahva Raamat, 2022 Tõlkinud Reti Maria Vahtrik. Lucy Clark on 16-aastane neiu, kes elab ja õpib Texases Thorntoni internaadis. Kui ta on koolikiusamist juba piisavalt kaua talunud, saadavad kooli direktriss ja Lucy vanemad ta pärast üht tõsist „intsidenti“ mõneks ajaks New Yorki, kus tüdrukul tuleb hoolitseda eaka daami Edith Foxi eest. Edith arvab, et teda üritatakse tappa, ja ta palub kurjategija leidmisel Lucy abi. New Yorgis veedetud ajal tutvub Lucy Edithi pere ja sõpradega ning koos asutakse tõde välja uurima. Paraku on keeruline teada, kuidas kogu sellesse kompotti suhtuda, sest igaühel on Edithi ja tema vaimse seisundi kohta oma kindel arvamus. Justnimelt selle tütarlastekooli tõttu tekkis mul lugema asudes peas mingi konflikt, sest tundus nagu toimuks kogu raamatu tegevus ammu-ammu, aga siis ilmusid teksti nutitelefonid ja internet. Võib-olla olin ekslikult meelestatud nii, et internaadid on ju täiesti ajast ja arust, või siis jäin liiga kinni tagakaanele kirjutatud „

Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2022 Tõlkinud Evelin Banhard. Alustan uut postitust sellest, et ma tegelikult ei tea, miks ma siia iga kord kõigepealt teose sisututvustuse kirjutan, kui seda saab igaüks Goodreadsist või ükskõik millise raamatupoe kodulehelt ise ka lugeda. On vist lihtsalt harjumuseks kujunenud, et peaks justkui kõigepealt mainima, millest raamat üldjoontes räägib, aga lõppude lõpuks on see ju lihtsalt raamatu tagakaane parafraseerimine. Samas tundub ilma selleta imelik. Püüan siis lühidalt teha. Desiree ja Stella on kaksikõed, kes kasvavad üles neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel ühes USA lõunaosariigis asuvas pisikeses linnakeses, mida kaardil olemaski pole. Selles linnakeses on juba pea sada aastat elanud heledad tumedanahalised, „keda ei hakata kunagi nägema valgetena, kuid kes ei soostunud laskma end ka neegritena kohelda“. Teades, et kodukohas ootab neid ees samasugune raamidesse surutud elu nagu mitmel põlvkonnal enne neid, otsustavad õed kuueteistkümn

Tallinn, Varrak, 2021 2021. aasta EKL romaanivõistluse esikoht. „Suur tuba“ on romaan ühe juudi perekonna elust teise maailmasõja järgses Eestis. Oma heitlikust lapsepõlvest jutustab koolitüdruk Mintsi, kes elab koos emaga Tallinnas, kuid veedab suure osa ajast ka Tartus oma vanavanemate ühiskorteris, kus kohtub kõikvõimalike värvikate tegelaste ning tolleaegsete teatri- ja kirjandusinimestega. Ma ei oska sellest romaanist väga palju kirjutada, sest ma ei ütleks, et seal üleliia palju  juhtub  või et saaks kuidagi väga täpselt välja tuua, mis ja kuidas. Enamasti räägitaksegi Mintsi igapäevaelust, kuigi selle üle võib muidugi vaielda, mis ühe kooliealise tüdruku elus suuremaks sündmuseks kvalifitseerub ja mis mitte. Mida teose lõpupoole, seda seikluslikumaks kiskus sisu. Üldiselt ma laste vaatenurgast kirjutatud raamatuid ei armasta. Jääb justkui mingi tasand puudu, mida ma lugedes igatsen, masohhist ja melanhoolik, nagu ma olen. Andke mulle täiskasvanuelu probleeme ja kuristikuna haigu