Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2022
Tõlkinud Bibi Raid.
Lucy ja Jake on pealtnäha õnnelikus abielus, neil on lapsed ja ilus kodu ning võrdlemisi harilik pereelu. Kuni ühel päeval helistab Lucyle võõras mees ja teatab, et Jake’il on afäär tema naisega. See pöörab Lucy elu pea peale, ent lahkumineku asemel sõlmivad nad Jake’iga ekstreemse kokkuleppe, millega loodavad oma abielu päästa. Samas aga näib, et Lucy reaalsustaju hakkab aina enam kaduma, ja tema mõtetes seavad end sisse kättemaksuinglid – naisenäoga linnud, kes karistavad mehi nende tegude eest.
Nojah. „Harpüiaga“ seoses on mul väga segased ja imelikud tunded. Kui ma vaatan endale välja kirjutatud tsitaate või lõike, siis justkui oleks hästi sõnastatud materjali päris palju. Samas ei saa ma ikkagi sugugi väita, et teos oleks mulle meeldinud. Ja on väga raske kirjutada raamatust, mis ei meeldinud, aga mille puhul seda põhjendada on võrdlemisi raske. Ütleme siis, et mõnikord lihtsalt ei kõneta. Võib-olla pole ma ise kunagi sellist kibestumist kogenud, võib-olla pole ma pidanud meestes kunagi nii rängalt pettuma, et ihkaksin verist kättemaksu, võib-olla ei olegi ma üldse kättemaksja tüüpi ega suuda samastuda, aga võib-olla sain ma sellest raamatust lihtsalt täiesti valesti aru. Olgu kuidas on, minu jaoks jäi see paraku kaugeks.
Teoses tuleb juttu toksilistest suhetest, raskest ja traumeerivast lapsepõlvest, soorollidest ühiskonnas, iseenda kaotamisest abikaasaks ja emaks olemisse ning füüsilisest ja vaimsest vägivallast. Paratamatult kipub selliseid raamatuid lugedes tekkima küsimus, miks inimesed jäävad ennast ja teisi hävitavatesse suhetesse ja hakkavad nimme teineteisele veelgi rohkem haiget tegema, eriti kui vägivald suhtes on mõlemapoolne. Lucy ja Jake’i loo puhul on tegemist kättemaksuiha ja suuresti ka välise fassaadi hoidmisega. On palju haiget saamist, valu, viha ja kibestumist, aga ka puhast õelust ja hoolimatust. Mingit moraali loost otsida pole mõtet, sest seda ei tule, aga ju siis polnudki nii mõeldud. Küll aga tekitab teos küsimusi, mille üle võib pikemaks ajaks mõtisklema jääda. Kas vaimsele vägivallale ja/või reetmisele peaks vastama füüsilisega? Või vaimsega? Või kas üldse? Kuidas sellises olukorras arveid klaarida, et oleks võimalik eluga edasi minna?
Enne lugema asumist tekitas minus suurt huvi „Harpüia“ maagilise realismi osa, aga see jäi nõrgaks ja toimis justkui mingi eraldiseisva elemendina, mitte polnud osavalt loo sisse põimitud. Oleksin tahtnud, et harpüia-teemat oleks kuidagi põhjalikumalt ja ehk müütilisemast vaatenurgast kasutatud, rohkem süvitsi mindud. Kui juba mängitakse sellele, et tegemist on maagilise realismiga ja tuuakse sisse müütilised olendid, siis võiks vinti peale keerata. (See võib nüüd muidugi ebapopulaarne arvamus olla, sest maagiline realism pole fantaasia, aga seda vestlust ei jõua ühes postituses nagunii ära pidada.) Samas eks oligi kogu teos kuidagi pealiskaudne ega jõudnudki minu arvates sügavuti kuskile, tekst oli väga hakitud ja ei moodustunud tervikut. Võimalik, et asi oligi osaliselt ka teose ülesehituses ja pikkuses – väga lühikesteks juppideks tükeldatud raamatud mulle enamasti meeldinud ei ole ja läks nii ka Hunteri romaaniga.
Ei oskagi vist rohkem midagi arvata. Väga keeruline oli selle raamatu puhul oma mõtted kirja saada, aga noh, seekord kukkus siis nii välja. Ma isegi ei tea, kellele seda raamatut soovitada, sest see tundub mulle üsna spetsiifilisele maitsele. Kui aga miski mu postituses huvi äratas, siis tasub kindlasti ette võtta ja ise järele uurida, mis värk selle kättemaksu ja harpüia-kinnisideega ikkagi täpselt oli.
Suur tänu kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus!
-
Ma olin alati vaadanud seda kui mingit imeasja: viisi, kuidas Jake oskas laste ees normaalsust teeselda. See oli asi, millega mu oma vanemad polnud elades hakkama saanud; kõik lahkarvamused klaariti avalikult, nagu ei oleks keegi neile iial öelnud, et selline asi pole lastele hea.
Ma olin alati kahtlustanud, et pärast leppimist kadusid sõnelused neil meelest, lahtusid, nagu poleks neid kunagi toimunudki. Aga minu jaoks tulid need riiud alatasa tagasi: uste alt, läbi raamatute lehtede, mida ma lugesin, nõrgestava lõhnana. Nende agressiooni juures viibimine oli üks asi, sellest eemal olemine oli hullem: igasuguse heli peale võpatamine, igavesed veidrad hirmud, karussellide, valju ehitusmüra, koerte ees.
Miks olin mina see, keda vaadati, nagu oleksin ma kahjustatud, vigane? Jake oli truudust murdnud, aga millegipärast heitis see halba valgust hoopis mulle, seda oli näha. Lihtne koduperenaine ju. Pole midagi saavutanud, ei ühtegi avaldatud artiklit. Ei ole truudust väärt.
Olime otsustanud korraldada peo kodus, et raha säästa, aga ma olin täiesti unustanud, kui palju tööd see kõik nõudis, kui suur ja järjest suurenev oli see kuristik, mis valitses meie kodu igapäevase seisundi ja selle seisundi vahel, mida peetakse sobilikuks teistel näha.
Kommentaarid
Postita kommentaar