Otse põhisisu juurde

Stuart Clark „Öötaeva all”

Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2021
Tõlkinud Mari Ollino. 

Nonii-nonii. Kas leiduks selle postituse jaoks veel paremat aega kui augustikuu, mil ööd on juba pimedad, tähed säravad ja hea õnne korral saab ehk isegi perseiidide sadu näha? Rahva Raamatu kirjastus kinkis mulle selle imeilusa teose juba päris kaua aega tagasi, aga mul on aimekirjandusega naljakas suhe. Ma väga naudin populaarteaduslikke raamatuid – muidugi juhul kui need on kirjutatud mind kõnetaval teemal –, aga millegipärast pean nende lugemiseks umbes neli korda rohkem keskenduma. Seetõttu kipubki juhtuma nii, et võtan meelsamini näppu ilukirjandust, sest lugemine läheb kiiremini ja ladusamalt.
Aga, aga, aga. Kes mind tunnevad, teavad, et elus on üpris vähe asju, mida ma armastan rohkem kui öist taevast. Seega, niipea kui ma „Öötaeva all“ lõpuks ette võtsin, armusin sellesse otsekohe. Raamat haaras ja võlus juba esimesest leheküljest. Enam-vähem kõike, mida ühest taevast ja kosmosest jutustavast raamatust võiks oodata, siit ka leiab. Lugeja viiakse rändama aega nii enne kui ka pärast teadusrevolutsiooni, alustades esimeste inimeste sidemest öötaevaga ja lõpetades käesoleva sajandiga, mil oleme kosmosega seotud tihemini kui eales varem, olgugi et me sellele igapäevaselt sugugi ei mõtle. 
Stuart Clark selles mõttes ei diskrimineeri, et kuigi suur osa raamatust on teaduslikust vaatenurgast, siis tehakse ruumi ka müütidele, religioonile, astroloogiale ja isegi muusikale. Mina igatahes küll varem ei teadnud, mismoodi võiks muusikat taevakehadega siduda. Nii põnev! Mõned minu lemmikud seigad rääkisid sellest, miks Veenust nimetatakse nii koidu- kui ka ehatäheks, kuidas teleskoop ohustab kirikut ja kust Vincent van Gogh oma tähistaeva maali jaoks inspiratsiooni sai. Samuti oli huvitav teada saada, et inimkond pole mitte alati osanud planeetide järjestust õigesti paika panna või et lisaks Hippokratese kehavedelike teooriale on temperamenditüüpidega seostatud ka planeete. 
Ja kuuludes nn „Harry Potteri“ põlvkonda, oli mul loomulikult väga vahva lugeda Siiriuse kohta. Ma ei teadnud või olin vähemalt unustanud, et Siirius on öise taeva heledaim täht ning sellest eredamalt paistavad vaid Päike, Kuu, Jupiter ja Veenus. (Muide, Jupiter paistab praegu augustis väga hästi ära isegi Tallinna kesklinnas, kus valgusreostuse tõttu suurem osa sillerdavatest täpikestest „varju jääb“. Kui ei tea, kust otsida, soovitan tähistaeva vaatlemise äppe, mis telefonikaamerat taeva poole suunates näitavad ilusti ära, mis sealt vastu vaatab.)
On kummaline, aga samas täiesti mõistetav, kuidas kunstnikud, kirjanikud, teadlased, psühhoanalüütikud ja isegi astronoomid – astroloogidest rääkimata – tunnevad ühtmoodi, et öötaevas on midagi salapärast ja subliimset. Paistab, et isegi see, kui sa tead, millest meteoriidid ja komeedid koosnevad, või tegeled taevavaatlusega iga päev, ei vähenda sõnulseletamatult ülevat tunnet, mida selgel tähisel ööl taevasse vaatamine inimeses tekitab. 
Samuti on väga mõtlemapanev, et Maal on ju terve hulk eri kultuure, kombeid ja rahvaid, aga pea igast maailma nurgast leiab müüte ja jutustusi, kus on tähtis roll täita tähtedel või Kuul. Öötaevas lihtsalt on midagi, mida me inimlikul ja ehk isegi seletamatul tasandil tajume. Nagu ütleb autor ise: „Meie side öötaevaga on möödapääsmatu ja vaistlik. See on inimloomuses.“
Ainsa miinusena tooksin välja peatükid, mis olid rohkem matemaatilist laadi, sest olgugi et ma tõesti püüdsin süveneda, siis läbi ja lõhki humanitaarina ei saanud ma sellest piisavalt aru ja tekst läks minust ikka väga suure kaarega mööda. Tegelikult ei saagi seda vist miinuseks nimetada, aga ütleme siis nii, et oli ka peatükke/lõike, mis mind ei kõnetanud. Siiski, „Öötaeva all“ pakkus hästi palju mõtteainet ja julgen seda soovitada kõigile, kel on astronoomiahuvi või kes lihtsalt armastavad öötaevast imetleda. Mulle tuli üllatusena, et lisaks harivale sisule tõi teos nii mõneski kohas toredate lugude ja seikadega ka muige näole. Mõnus, tore ja hariv lugemine!

 

PS. Ma ikka ei suuda vastu panna ja tahan selle postituse lõpetada kohe eriti juustusel toonil. Kuna teose lõpupoole tuleb juttu ka reisist Kuule ja inimeste tungist kõike vallutada, igale poole jõuda ja veel parem oleks kui esimesena, siis jäi see mind pärast raamatu sulgemistki tükiks ajaks kummitama. Nimelt, ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga pikemat aega öise taeva all seistes ja tähti vaadates kipub paratamatult peale tunne, et see inimeste suurusehullustus ja vajadus kõike vallutada, anastada, okupeerida on kuidagi nii-nii ... mõttetu. Võiks ju proovida rohkem lihtsalt imetleda ja tahta vähem omada.

 

Suur-suur aitäh selle imeilusa ja väga õigesse kohta läinud kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus!

 -


Enamikku inimestest, kes tähistaevast vaatlevad, valdavad rahu ja aukartus ning sageli tunnetavad nad iseenda tähtsusetust. 


Näiteks Saksamaa edelaosas Švaabimaal arvati, et langev täht ennustab head tulevaks aastaks. Šveitsis peeti langevat tähte jumalikuks sõnumiks, mis tähendas, et kõigevägevam peletab eemale katku. Tšiilis oli langev täht õnnetooja, kuid õnn pidi õuele tulema vaid siis, kui tähte nähes haaratakse kiiresti maast pihku kivike. Jaapanis ja Hawaiil pääseb langeva tähe toodud õnn kehasse vaid siis, kui lased rõivaid seljas pisut lõdvemale


Tolleaegsed poeedid käsitlesid öötaeva mõju põhjalikult. Väga hästi sobis selleks nokturn, populaarne luulevorm. Luuletajad ülistasid harilikult tõsiasja, et inimmõistus laseb kombitavast maailmast kergemini lahti öösiti. Pimeduse langedes hakkame mõtisklema ülevamate asjade üle. 


Jung leidis, et öötaevas on ideaalne psühholoogiline peegel, mis võib paljastada meie kõige salajasemad mõtted. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill