Tallinn, Helios Kirjastus, 2022
Tõlkinud Pilleke Laarmann.
Mulle tundub alati, enne kui hakkan postitust kirjutama, et ah ega mul nii väga midagi öelda polegi, ja lõpuks kukub ikka lühiromaan välja. Kuigi see kord vist tõesti kirjutan veidi lühemalt, sest Rosie Walshi romaanist „Minu elu armastus“ ei saa väga põhjalikult kirjutada, kui ei taha teiste elamust rikkuda.
Lugu ise räägib merebioloog Emmast ja nekroloogikirjutajast Leost, kes elavad koos pisitütre Ruby ja koerakese John Keatsiga õnnelikult, kuni Emmal avastatakse vähk. Kuigi paranemislootust on, ei suuda Leo vastu panna ja hakkab igaks juhuks uurima naise minevikku, et talle vajadusel järelhüüe valmis kirjutada. Sellega, mida ta uurimistööd tehes leiab, poleks ta aga iial osanud arvestada. Mida teha siis, kui selgub, et naine, keda sa armastad ja kellega oled kümme aastat koos elanud, polegi üldse see inimene, kelleks sa teda pidasid?
Ma pole päris kindel, mis žanri alla teose liigitama peaks (ka Goodreadsis on ta hashtag’id kui thriller, mystery ja romance), aga kui rääkida traditsioonilises mõttes armastusromaanidest või „naistekatest“, siis enda arvates loen ma neid võrdlemisi vähe. Samas tean, et Rosie Walsh on alati kindla peale minek – olen varem lugenud kaht tema romaani ja nii nagu nendes oli ka „Minu elu armastuses“ hea tasakaal põnevuse ja romantika vahel. Väga meeldis, et peategelastel olid raamatutes pigem harvaesinevad ametid, ja loomad, kes teose lõpuni ellu jäävad, on iga raamatu puhul suur-suur pluss. Pealkirja osas tekkis mul juba enne lugema hakkamist mõningaid kahtlusi, aga seda ma ei saa muidugi öelda, kas need ka kinnitust leidsid. Hoidke meeled avatuna.
Leo ja Emma lugu ei ole sugugi lihtne või pealiskaudne, nende ellu mahub kõikvõimalikke süngeid saladusi, üllatusi, pöördeid ja käänakuid. Aga ometi ei olnud raamat minu jaoks rõhuv lugemine. Autori kirjutamisstiil haarab kaasa, on parajalt humoorikas, heas mõttes kerge ja voolav. Igav ei hakanud kordagi ja võtsin teose alati rõõmuga kätte, sest mind huvitas, mis edasi saab. Pealtnäha lihtne suvelugemine, aga Rosie Walshil õnnestub mind alati millegagi ka üllatada. Naljakal kombel kipun ma tihtipeale krimkade sisupöördeid ära arvama kergemini kui tema omi, mille üle mul on iseenesest ainult hea meel. Oli ka üht-teist etteaimatavat, aga lugemiselamust see ei rikkunud. Kohati kiskus kõik väga traagiliseks ja dramaatiliseks, samas tulevad ju klišeed ja seebiseriaalilikud sisuliinid elust enesest.
„Minu elu armastus“ võitis mu südame juba 18. leheküljel, sest:
Möödun kõrgest raamatukuhjast. Hunniku otsas on emailkauss asjadega, mida me iial ei kasuta – tundmatute lukkude võtmed, kirjaklambrid, suur pakk Vilene’i teipi. Leo lükkab raamatukuhja muudkui koridori keskele, et ma sellega midagi ette võtaksin, mina omakorda lükkan tagasi. Rohkem riiuleid oleks lahendus, aga ma ei ole riiulitega kuigi osav.
Probleem on selles, et ka Leo pole riiulitega kuigi osav, seega oleme hunnikusse takerdunud.
See armasnaljakas koht ajas mind muigama ja pärast seda teadsin, et ei taha raamatut enne käest panna, kui selle läbi olen saanud.
Püüan Walshi teoste lugemise ajastada alati suvisele perioodile, sest praegusesse sooja ja valgesse aega sobivad need ideaalselt. Ei kujuta ette, kas need ka pimedal ja külmal talvel nii mõnusalt mõjuksid, mulle isiklikult ilmselt pigem mitte. See romaan on ideaalne suvelugemine randa või võrkkiike, mis samas ei lase ennast üleliia mugavalt tunda (noh, et uni lebavas asendis peale kipuks või nii) ja mängib ilusvalusate teemadega natuke hingekeeltel ka. Tõesti mõnus lugemine!
-
Naine sirutab käe üle laua ja pigistab mu pöialt, ütleb, et ma olen ta lemmik ja ka mina hakkan naerma – see on meie rütm. Need oleme meie. Oleme seitse aastat abielus olnud, koos ligi kümme ja ma tunnen teda läbi ja lõhki.
(...)
Ma murdun, kui mõtlen tagasi sellele süütule, tavalisele hommikule, kus on koerad, konnad, kohv ja surnud vaimulikud – ja saan järgnevatel päevadel teada, et ma ei tea sellest naisest kõige vähematki.
Teine võimalus oli ilus; kaunim, kui iial osanuks ette kujutada. Mu keha ärkas ellu, mu süda armastas taas.
Aga mingi valus koht, vari liival, oli ikka alles. Kaotusega kord juba on niimoodi: olematuks seda teha ei saa, ükskõik, kuidas asjad ka ei läheks.
See ei ole päris niisugune, nagu ma mäletasin, aga mäluga ongi see naljakas lugu, et see leiutab oma lugusid. Need kõvastuvad ja kivistuvad täpselt samuti nagu faktid ja enamasti pole meil aimugi, mis on mis.
Kommentaarid
Postita kommentaar