Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Virge Pihel.
Naljakas, kuidas arvad küll, et teiste inimeste arvamus raamatust sind enne lugema hakkamist ei mõjuta, aga siis näed, et nii mõnigi su bookstagrami-tuttav on sellele andnud hindeks 3 tärni, ja kipud ikkagi eeldama, et ju see siis selline keskmine või natuke keskmisest etem teos on. Kuigi, pean samas tunnistama, et mingisugune kummaline kõhutunne ütles mulle, et see on minu raamat. Ja oligi.
Sisututvustuse järgi räägib raamat vanadaam Edwinast, kes on elanud suurema osa oma elust ühes ja samas majas. Maja kõik nurgad on täis mälestusi ja kui kinnisvaramaakler hoonet enne selle müüki panemist hindama tuleb, rändab Edwina igas toas tagasi minevikku, luues lugejale nõnda pildi oma elust ja (kärg)perekonnast. Edwina minevikus on palju rõõmu, aga kurbust vaat et rohkemgi ning mälukildude kaudu tekib enam-vähem terviklik pilt ka tema abikaasadest, Olliest ja Dickiest, ja lastest, Charliest ja Rowenast. Või kas see ikka on nii terviklik kui esmapilgul paistab? Ehk on sealt mosaiigist siiski päris suur osa kilde puudu?
Esmalt üllatas mind see, et teoses, mis justkui peaks kujutama endast „vanadaami minevikuheietusi“, on tegelikult hoopiski mitu jutustajat. Või peaks ütlema hoopis mitme inimese vaatenurk, sest kirjutatud on siiski kolmandas isikus. Lisaks Edwina mälestustele saame lugeda ka Ferni ja Lucase minevikust, kes on mõlemad loomulikult vanaprouaga seotud, aga kuidas täpselt, selle jätaksin pigem igaühe enda avastada.
„Mälestuste toad“ on tragikoomiline, kirjutatud kohati vaevutajutava, kuid siiski irooniast läbi imbunud huumoriga. Ausalt öeldes ei teadnud mina Jenny Eclairist enne lugema asumist mitte midagi, aga ta huumorisoon, mis minule väga sobib, ajendas guugeldama, ja siis saingi teada, et ta on koomik – loogiline. Autori stiil on otsekohene ja julge, midagi ei ilustata ja tekstist kumab läbi hukkamõistev suhtumine patriarhaalsesse ühiskonda, mis teadupärast 1960. aastatel (kuhu jäävad Edwina noorusaastad) rõhus naisi veel rängemalt kui praegu.
Ja teate mis, see raamat üllatas mind positiivselt, sest see oli ajastutruu ja usutav* ning lugedes tänapäeval sellise terava või kohati isegi mõnitava tooniga „vanadest headest aegadest“ saad ikka eriti hästi aru, kui jube see elu vahel oli, kui nõme ja kui väsitav ja kui vastik ja kui hea on 21. sajandil elada, olgugi et naiste jaoks polegi ehk niivõrd palju muutunud kui võiks. Aga teisest küljest ikka on ka.
Teosest käivad läbi sellised teemad nagu lapse kaotus, seksuaalne ahistamine/manipuleerimine, pedofiilia, uimastisõltuvus, toitumishäired, surm, kättemaks ... On seksismi, misogüüniat, homofoobiat ja rassismi, palju õelust ning suutmatust/tahtmatust/võimetust teist inimest mõista. Tõsi, neist enamikku käsitletakse üsna põgusalt, aga ehk just see muudabki teose kohati nii õõvastavaks. Karmid ja valusad teemad, aga oleme nendega ühiskonnaga justkui nii harjunud, et pole asigi neid nii möödaminnes mainida. Või siis vastupidi tekitavad need nii suurt ebamugavust, et üritame neid kõigest hingest vältida ja libiseme neist seetõttu pikemalt peatumata üle. See on tegelikult päris hirmus, aga mulle väga meeldivad autorid, kes raskeid ja valusaid teemasid ei pelga.
Miinustena, ehk miks raamat maksimumpunkte ei saanud, tooksin välja selle, et vahepeal kippus lugu natuke venima ja võib-olla oleks mõni üleminek võinud olla sujuvam, kõik tervikuna kuidagi paremini kokku seotud. Hüpe Edwina vaatenurgalt Ferni omale oli kuidagi järsk mu jaoks või ma ei teagi ... midagi seal igatahes oli, mis mind natuke häiris. Lisaks mõjusid mõned tegelased ehk pisut liigagi karikatuurselt, groteskselt või stereotüüpselt ja mõne kohta oleks jällegi tahtnud rohkem teada, et ka nende vaatenurk oleks kirjas olnud (nt Charlie!). Aga need on tegelikult pisiasjad. „Mälestuste toad“ tekitas minus nii palju seinast seina emotsioone ja ma nautisin seda väga. Ma armastan raamatuid, millel õnnestub mind tundma panna – ükskõik mida, peaasi et natukenegi raputaks. Ja see lõpp oli lihtsalt *chef’s kiss*!
Suur-suur aitäh kingituse eest, Rahva Raamatu kirjastus!
PS. Veel üks tähelepanek. Huvitav oli seda teost lugeda vahetult pärast Florence Giveni „Naiste asi pole kena olla“. Üllataval kombel on neis raamatutes väga palju ühiseid teemasid. Võiks olla päris põnev eksperiment neid paralleelselt lugeda ja vaadata, kui palju seda, millest Given oma teoses kirjutab, võib ka Eclairi raamatu sisuliinidest leida. Sest kohati on šokeeriv, kui vähe on 1960. aastatest siiani muutunud (kui tuua vaid mõned näited, siis fat shaming, tabud seksi ja menstruatsiooni, abordi ja raseduse katkemise ümber, ohvrisüüdistamine jne).
* Vanasti ma kippusin kogu aeg raamatutest rääkides kasutama sõna „usutav“, aga siis mingi hetk sõbrannaga üht teost arutades tekkis äkki arusaamine, et võib-olla see pole parim sõna ilukirjanduse kirjeldamiseks. Esiteks muidugi sellepärast, et kas ilukirjandus (fiction) peab üldse olema usutav. Ehk ongi pool võlu selles, et ei pea olema. Ja teisalt, usutav on ju iga inimese jaoks midagi erinevat, täiesti subjektiivne nähtus. Olgu siis öeldud, et mõtlen siinkohal usutava all seda, et minu jaoks tundus see lugu justkui miski, mis võib tõesti olla kunagi juhtunud.
-
Edwina
Tulevikku on nii raske korraldada, kui sa ei ole kindel, mis juhtuma hakkab. Vähemalt minevik on paigas: see on juba möödas, enam ei saa midagi teha, et olnut muuta, ja aeg tõesti parandab kõik haavad. Kui sa just pidevalt kärnasid ei noki, tuletab ta endale meelde.
Pole kahtlust, et kui nende laps oleks ellu jäänud, oleks talle kingitud täisrea teemantidega ehitud, igavikku tähistav sõrmus. Kuid ta ei jäänud, nii et ta ei saanud seda. Naised ei saa raseduse katkemise puhul ehteid.
Fern
„Laste saamiseks ei pea abielluma, Fern. Kui aus olla, siis jah, ma arvan, et ma tahan lapsi, aga mitte kellegagi, kes tahab mind rõngastada, nagu oleksin ma lehm lihaturul.“
Fern oli tõesti püüdnud. Ta oli isegi proovinud Rosemariega omavahel naistejuttu ajada, tunnistades, kuidas ka teda hormoonid vahel sundseisu panid, sest ta kannatas kohutavalt premenstruaalse sündroomi käes, rääkimata piinavatest valudest menstruatsiooni ajal, kuid Rosemarie ütles vaid, et ei soovi sellist vulgaarset jama kuulata ja et selliseid asju peaks naine vaid oma arstiga arutama.
Lucas
Veidral kombel oli Barbara endale mitteomaselt talle kaasa tundnud. „Vaene mees. Ära saa minust valesti aru, Lucas, see mida Robbins tegi, oli ilge, aga ära tule mulle ütlema, et need poisid ka päris süütud olid. Eputasid tema ees, mul pole kahtlustki.“
Ausalt öeldes arvas Lucas, et alasti naisekeha on veidi šokeeriv. Talle meeldis kõige rohkem, kui naised olid ohutult õhtukleitidesse lukustatud ja neil olid väikesed karusnahksed sallid õlgadel. Ta ei suutnud taluda kõike seda, mis käis kaasas vastassooga lähedane olemisega: talle ei meeldinud kondoomid, ta tundis õudust, kui ta juhtus tüdruku vannitoas tampoonikarpi nägema, ja ta hakkas peaaegu oksele, kui ööseks jäänud naissoost külaline kasutas tema žiletti jalgade raseerimiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar