Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Sandra Müür.
Kirjutan kohe alustuseks, et ma ei oska seda raamatut hinnata, seega ei hindagi. Ja seda mitte sellepärast, et ma lihtsalt ei suudaks otsustada, kas anda 3 või 5 tärni, vaid pigem seetõttu, et „Naiste asi pole kena olla“ on täis ebamugavaid tõdesid, mida teinekord ehk kuulda ei tahaks, aga mida igal naisel on hädavajalik teada. On raske öelda, kas see raamat meeldis (tundub teose kontekstis veider sõna, mida kasutada) mulle, aga kindlasti arvan ma, et iga tüdruk / noor naine võiks selle raamatu läbi lugeda, sest kui see teda natukenegi end rohkem hindama paneb, enesekindlamaks muudab ja endaga leppida aitab, siis on see sada protsenti vaeva väärt. Mul poleks ka midagi selle vastu, kui mõni mees selle näppu võtaks, aga ehk liiga palju ei tasu ka loota nüüd :)
Kõige esimesena jäid mulle silma hirmus lahedad illustratsioonid, mõnus kaas ja kujundus. Esmalt lappasingi raamatut niisama üht- ja teistpidi, vaatasin neid ägedaid pilte ja lugesin nende juurde kuuluvaid tekstikesi. Kiidan-kiidan-kiidan!
Aga liikudes edasi sisu juurde, siis on tegemist raamatuga, mis naisi end feminismi põhimõtetest lähtudes rohkem armastama ja hindama suunab. Kujutan ette, et nii mõnelgi ajab juba sõna „feminism“ harja punaseks, aga isegi mina, kes ma ennast väga sildistada ei armasta ja arvan, et ma pigem pole ise eriti eeskujulik feminist, leian, et selles teoses kirjutatu vastab tõele ja enamasti ei ole millegagi üle pingutatud. (Ja üleüldse, mis või kes on eeskujulik feminist, eks? Aga see jutt jäägu juba mõneks teiseks korraks, muidu ei saa see postitus mitte kunagi valmis.)
Juttu tuleb ilust ja inetusest, enda upitamisest teiste arvelt, seksist ja seksismist, sotsiaalmeediast, privileegidest, nõusolekust ja veel paljust, mis naiseks ja inimeseks olemisega kaasas käib. Autor kirjutab kergesti arusaadavas ja familiaarses, ent otsekoheses stiilis, kuidas sa ei võlgne mitte kellelegi mitte midagi. Sa ei pea olema viisakas ja tore ja malbe, su keha ei ole mõeldud kellegi teise silmailuks ega rahulduseks, sa ei pea abielluma ega lapsi saama, kui seda ei soovi jne. Jajah, me kõik teame seda isegi. Teame ju? Aga ometi ei käitu paljud meist neile teadmistele vastavalt, sest teoorias on kõik palju lihtsam kui praktikas, sest sotsiaalmeedia, reklaamindus ja patriarhaat püüavad meid pidevalt vastupidises veenda.
Kui nüüd lugeda sõna „patriarhaat“, siis võib jääda mulje, et selles raamatus süüdistatakse kõigis naiste hädades mehi. Päris nii see muidugi ei ole. Meie ühiskond on lihtsalt nagu ta on ja selliseks on ta kujunenud sajanditepikkuse naiste rõhumise tagajärjel. Ilmselgelt on nii mõneski valdkonnas toimunud hüppeline areng. Teisest küljest aga on vahel lausa hirmutav, kui vähe on naiste elus muutunud. Selles suhtes, et kui sa arvad, et me ei ela enam patriarhaalses ühiskonnas, siis vaata korraks, millised arutelud toimuvad maailmas – arenenud riikides – abordi teemal ja kes naiste kehasid puudutavad otsuseid vastu võtavad. Ja siis räägime edasi.
Kurb on see, et väga tihti ei saa me ise arugi, kuidas mõni tegu või kommentaar on seksismist läbi imbunud, sest me oleme sellega nii harjunud. Siinkohal mainingi, et Given kutsub üles naisi ka iseenda käitumist kriitilise pilguga hindama, sest teiste naiste kritiseerimine, püüd neist üle/parem olla ja kadedusest tulenev õel käitumine ainult süvendab neid patriarhaalse ühiskonna probleeme. Tugevalt sisse juurdunud käitumismustritest, kommetest ja uskumustest välja murdmiseks läheb vaja meeste ja naiste (ja muidugi ka kõigi nende, kes end hoopis kuidagi muudmoodi määratlevad) ühist pingutust.
Peaaegu kõik see, millest Florence Given kirjutab, oli mulle ka varem vähemal või rohkemal määral tuttav, mis ilmselt pole mingi ime, arvestades seda, et kuulun põlvkonda, kes on ikkagi juba koos internetiga üles kasvanud. Vähem küll kui nooremad põlvkonnad, aga siiski hiljemalt põhikoolis-gümnaasiumis oli minuvanustel enamasti ligipääs internetile olemas. Ja kuna veedan internetis praegu rohkem aega, kui ehk oleks mõistlik, olen neid feminismi põhitõdesid ja häid soovitusi ka igalt poolt mujalt lugenud. Loomulikult ei vähenda see teose sõnumi tähtsust ja sellepärast on mul hea meel, et keegi on need mõtted ühte raamatusse kokku kogunud, ja mõnikord on nii vajalik, et keegi teine tuletaks meelde seda kõike, mida justkui isegi teadma peaks. See on vist mingi inimloomuse paratamatu osa. Sest vahet pole, kui palju sa end väärtustad, kui palju piire sead ja neist kinni pead, paratamatult tekib hetki, mil need piirid ununevad või mil sind üritatakse manipuleerida neist loobuma.
Mina olen kolmekümneaastane ja minul näiteks on võtnud väga pikki aastaid, et leppida endaga sellisena, nagu ma olen (ja ausalt öeldes usun ma, et see on siiani pooleli olev protsess), panna paika oma piirid ja visata halastamatult välja oma elust kõik, kes neid ei austa, aga mul on hea meel näha Giveni ja teiste nooremate naiste pealt, et õnneks hakatakse sinna punkti elus jõudma vist aina varem. Raamatu autor oli selle kirjutamise hetkel vaid 21-aastane. See teeb mulle väga-väga palju rõõmu.
Tooksin siin lõpus ka paar miinust välja. Esiteks oli mul raske nõustuda abielust kirjutava peatükiga, sest see tundus kohati natuke aegunud infoga olevat. Mulle tundub, et otsuses kellegagi abielluda või abiellumata jätta peitub palju rohkemat, kui lepinguga kellelegi „kuulumine“. Millises tänapäeva arenenud riigis peab naine veel abiellumiseks küsima isa luba või võtma ilmtingimata mehe perekonnanime? On teistsuguseid riike ja kultuure, aga nendes paikades ei saa vist nagunii mingisugusest feminismist üldse rääkidagi. Saan aru, et abielu kontseptsioon kui selline võibki olla problemaatiline, aga mõni selles peatükis välja toodud punkt tundus mulle pigem kummaline.
Samuti mõjub lugeja kutsumine sõnadega „kallis“ või „kullake“ iroonilisel kombel üleolevalt (mõtlen siin ingl k patronising). Mine võta kinni, eks. Kui mulle lähedased inimesed mind nii kutsuvad, siis see loomulikult ei häiri. Küll aga on siin üks nüanss. Kui keegi, olgu ta siis lähedane või võõras, mees või naine, tuleb mulle midagi seletama või õpetama ja justkui üritab nende sõnade abil mind kas siis teadlikult või alateadlikult pisendada, siis see ajab veits kettasse küll. See on levinud taktika ja ilmselt ei saa inimesed tihti ise arugi, et seda teevad. Arvatavasti üritavad need hellitusnimed siin raamatus edasi anda mingit sellist sõbrannatamise muljet, aga not cool.
Lõpetan aga ikkagi positiivsel noodil. „Naiste asi pole kena olla“ on mõnus sissejuhatus feminismi ja hea kaaslane, millele aeg-ajalt pilku heita, kui kipub ununema, kui väärtuslik sa oled ja et sina ise oledki tegelikult enda elu armastus. Loe seda raamatut, kui on halb päev, ja sirvi seda siis, kui on hea päev. Üliägedate illustratsioonide ja ilusa kujunduse tõttu sobib see suurepäraselt ka kinkimiseks. Ja kinkige, eelkõige tüdrukutele ja noortele naistele. Aga miks mitte ka vanematele daamidele, kes võib-olla alles nüüd end armastama ja hindama õpivad.
Mul on hästi hea meel, et Rahva Raamatu kirjastus mulle selle raamatu saatis, sest tõenäoliselt ise ma seda lugemiseks valinud ei oleks. Aga ma olen väga rahul, et lugesin. Suur aitäh kingituse eest!
-
Mõtlen sageli, milline mu elu oleks, kui oleksin kõigepealt õppinud, et mu keha kuulub vaid mulle; et mu keha väljanägemine ja eesmärk pole teistele rahuldust pakkuda. Mõtlen, milline mu elu oleks, kui oleksin mõistnud, et ei võlgne kellelegi „toredust“, „tänulikkust“, „saledust“ ega „kenadust“; et parim versioon minust ei ole see pisike mina, kes mahub mehe maailmas naisele jäetud ruumi, vaid mina, mis püsib teiste arvamusest hoolimata terviklik ega hooli, kas tema jaoks on ruumi või mitte.
Patriarhaat ei salli progressiivseid arutelusid ja tõrksaid inimesi, kuna see toitub vaikimisest ja hirmust nagu parasiit – just nagu vägistamiskultuur sõltub ohvrite vaigistamisest.
Kui keegi ütleb, et sind on „liiga palju“, tunneb ta, et teda pole piisavalt. Kui keegi ütleb, et oled „liiga tundlik“, kadestab ta sisimas su oskust olla haavatav, võimet tunda ja vabadust, millega lubad endal tundeid väljendada.
Järgmine kord, kui mõtled kommenteerida kellegi välimust, haara sõnal sabast ja analüüsi, miks tunned vajadust nii teha. Kas sedasi tunned, et sul on oma elu üle rohkem kontrolli?
Piire ei tohiks kunagi ignoreerida – need on sinu isiklikud seadused. Kui oled neid selgelt väljendanud ja keegi neid eirab, on ta sinu seadusi rikkunud ja tuleb su elust välja saata. Öeldakse, et oled hirmutav, kamandav, et sul on liiga kõrged standardid, ja võid neid isegi uskuma hakata. Ära usu.
Kommentaarid
Postita kommentaar