Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2021
Tõlkinud Evelin Banhard.
Tutvumine võluva ja hella hingega Javieriga, kellega tal on raamatute osas üllatavalt sarnane maitse, võiks Lydia jaoks ju isegi hästi lõppeda, ent kui naise ajakirjanikust abikaasa avaldab loo, milles paljastatakse, et toosama luulelemb härrasmees on ühe Mehhiko suurima uimastikartelli Los Jardineros boss, järgneb sellele loomulikult katastroof. Lydial ei jää üle muud, kui võtta koos kaheksa-aastase poja Lucaga ette ränkraske retk üle piiri, sest Mehhikos pole kohta, kuhu kartellide võim ei ulatuks. Põgeneda on ohtlik, ent jääda veelgi ohtlikum.
Kõlab nagu ühe hea põnevusfilmi materjal, eks? Aga lugu, mis oleks pidanud hakkama kohe filmina silme ees jooksma, jäi paraku minu jaoks pigem keskpäraseks ja takerdus pidevalt omaenda sõnarohkuse taha. Selles teoses on lihtsalt ... liiga palju sõnu. Detailirohkus ja „puust ja punaseks“ kirjastiil ajas vahepeal natuke pea ringi käima, väsitas, ning seetõttu kippus sisu venima. Ma saan aru küll, kui imelikult see kõlab, et raamatus oli liiga palju sõnu, aga nii mõnestki kohas oleks ehk tahtnud vähem tegelase mõtteid/sisemonoloogi ja rohkem tajuda tema emotsioone mingite olukordade, kirjelduste või tema käitumise kaudu. Show, don’t tell, nagu inglise keeles öeldakse.
Mulle vahel tundub, et ma kõlan nagu mingi katkine plaat, aga mis ma sinna ikka parata saan. Põhjus võib vägagi vabalt olla ka selles, et ma olen sellest kartellivärgist ise juba nii läbi imbunud (no siinkohal mõtlen ikka filmide ja raamatute kaudu, eks ole), et moonutatud laibad ja halastamatud palgamõrvarid ei mõju enam sama šokeerivalt nagu esmakordselt neist kuuldes. Seda tuima vastuvõttu ei saa loomulikult raamatule süüks panna.
Javier ja Lydia (suhte)liin oli üsna seebiseriaalilik, mis pole minu arvates muide sugugi halb, aga toob mind järgmise mõtteni, et sellisel juhul oleks võinud seda seebiooperi värki ehk juba rohkemgi sisse tuua. Pisut jäi arusaamatuks, mis täpselt nende kahe vahel toimus või ei toimunud, oli või ei olnud, mida nad päriselt tundsid. Saan aru, see ei olnud üldse point, lihtsalt minu jaoks oli see algus üks raamatu intrigeerivamaid osi. Ja ma lugesin ka kuskilt, et autor tahtiski kirjutada teose ohvri või põgeneja seisukohast, mitte kurjategija vaatevinklist, aga paratamatult tundub mulle, et pisut rohkem Javieri sisemaailma oleks sisule palju juurde andnud. Ma ei tea, noh, oleks tahtnud mingit vunki juurde, sest suure potentsiaaliga eellugu jäi siiski sellele järgnevate jõhkrate tapatalgute jaoks kuidagi mahedaks. Võimalik, et ma otsisin alateadlikult teosest hoopis midagi muud kui see, mida autor oli tahtnud edasi anda. Mistõttu pole autorile midagi ette heita, aga kuna mu kirjastiil juba selline heietav on, siis mõtlesin lihtsalt kirja panna, mis lugedes pähe tuli.
Suurema osa raamatu sisust võtab enda alla Lydia ja Luca põgenemine Acapulcost Ameerika Ühendriikidesse, kuhu Javieri haare ei ulatu ja kus nad saaksid endale uue elu rajada. Enam-vähem kõik, mida sa arvad nendega sel teekonnal juhtuvat, juhtubki. Nad kohtuvad ja rändavad koos teiste põgenikega nii Mehhikost kui ka teistest Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidest, sattudes kõikvõimalikesse rohkem või vähem eluohtlikesse olukordadesse. Kindlasti oleks võinud minna veelgi hullemini, kui Lydial poleks olnud niivõrd palju südikust, usku ja – vabandust väljendi pärast – sitta kanti vedamist. Jah, ma ei vaidle sugugi vastu, et see, mis teda kannustas ja alla anda ei lubanud, oli emaarmastus, aga vedamiseta poleks see lugu lõppenud seal, kus lõppes.
Pean tunnistama, et minu jaoks ei olnud see teekond tervikuna üleliia kaasahaarav (selles suhtes oleks raamat võinud olla natuke lühem), küll aga paelus mind kõik La Bestiasse puutuv. Sellest rongimajandusest ei teadnud ma varem tõesti mitte midagi, aga spoilimise vältimiseks ei saa sellel ka pikemalt peatuda. Ütlen lihtsalt, et see kuidas migrandid ühest kohast teise liikusid, oli põnevaim osa. Kõige huvitavam ja mõnes mõttes ka usutavam tegelane oli aga El Chacal – koiott, kes migrante läbi kõrbe toimetas. Tema taustaloost ja eluteest oleks tahtnud rohkemgi teada.
Ah ja teate seda kohta raamatus, kus selgub, kust teos oma pealkirja on saanud või mida see tähendab? Sellega võib minna nii ja naa, see võib valmistada pettumuse või olla lahendatud väga andekalt, aga „Ameerika pinna“ puhul meeldis mulle väga, kuidas see välja tuli.
Julgen raamatut soovitada kõigile, kes ei pelga pikki rännakuid – ei päriselulises ega kirjanduslikus mõttes – ja keda huvitab, kuidas võiks välja näha ühe kartellibossi eest põgenemine. Mida vähem eelteadmisi kartellidest ja Mehhiko põgenikest, seda põnevam ja kaashaaravam teos kindla peale on.
PS. Üks asi, mis mind raamatu juures kohutavalt häiris ja mille tahan siin lihtsalt info mõttes välja tuua, on tsitaatsõnade üleküllus. Autor on ingliskeelsesse teksti pikkinud tohutult palju hispaaniakeelseid sõnu, mis minu arvates ei anna sisule absoluutselt mitte midagi juurde ja pigem häirivad lugemist. Ja seda ütleb inimene, kes oskab hispaania keelt ega pea joone alt tähendusi otsima. Ei kujuta ette, kuidas siis veel on, kui iga paari lause tagant vaja silmadega üles-alla lasta. Mul pole üldiselt mitte midagi tsitaatsõnade vastu, kui need on asjakohased, st paar sõna siin-seal, et anda edasi võõrast kultuuriruumi või jätta teksti tõlkimatuid sõnu. Aga tuua pea igal lehel sisse hispaania keeles sõnu nagu „vanaema“ või „jalgpall“ on mõttetu. Kohe teose alguses saab selgeks, et tegevus toimub Mehhikos, et räägitakse hispaania keeles, ja lugejale selle igal lehel korduvalt „meelde tuletamine“ on pehmelt öeldes tüütu.
Suur aitäh Rahva Raamatu kirjastusele kingituse eest!
Tema ja Luca on tõesti migrandid. Just seda nad ongi. Ta on terve elu neid vaeseid inimesi haletsenud. Ta on annetanud raha. Mõtisklenud mugavat elu elava eliidi, eemalseisja huviga, kui kohutavad peavad olema nende elutingimused seal, kust iganes nad siis ka ei tuleks, et see on parim võimalus. Et need inimesed on nõus jätma oma kodu, kultuuri, perekonna, isegi oma keele, ja söandavad tulla tohutusse hädaohtu, riskida lausa eluga, lihtsalt võimaluse eest jõuda unistusse mingist kaugest maast, kuhu nad pole isegi teretulnud.
Soledad ei ole Lydiale midagi rääkinud sellest, kust nad õega tulid või mida nad üle elasid. Ka Lydia pole oma perega juhtunust midagi rääkinud, aga sellest hoolimata seob neid hääletu teadmine, võlujõud, mis on õige pisut emalik, aga üdini naiselik.
Kas need mehed sõidavad tööle? Kas nad nimetavad seda nii? Kas nad suudlevad oma naisi ja lapsi hommikul hüvastijätuks ja istuvad siis perekonna sedaani ja alustavad päeva täis vägistamist ja väljapressimist, ning naasevad seejärel õhtul koju, rampväsinud ja näljased moorprae järele?
Tema katoliiklik ettekujutus põrgust on täiesti väär: seal pole mingit tuld, ei mingit armetut põlemist. Põrgu on märg ja külm ja pime ja eksinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar