Tallinn, Puänt, 2022
Kust küll alustada? No hästi, hakkan siis sellest pihta, et Berit Kaschani uus luulekogu jäi mulle internetis ette pooljuhuslikult. Olin autorist kuulnud, teadsin, milline ta välja näeb (naljakal kombel juhtusin üksvahe temaga päris tihti igal pool linnas kokku), aga tema loomingut lugenud ei olnud. Mäletasin küll, et olin kunagi Goodreadsis märkinud, et tahan lugeda tema luulekogu „Hommikune vahetus“, aga nagu paljude teiste raamatutegagi juhtub, ei olnud ma selleni jõudnud.
Aga nüüd, kui ilmus „Täna piisab vähesest“, hakkas kohe hirmsasti sees kripeldama, et, kallis inimene, osta see raamat ära, kohe, ja vaata, kas sulle meeldib. Ütlen ausalt, ma ei olnud selleks valmis, et meeldib nii väga. Ma armastan enne magamaminekut voodis lugeda ja niisiis võtsin ka selle kogu näppu mõttega, et loen enne und paar lehekülge ilusat luulet. Äkki tulevad head unenäod ja nii edasi. Võite vist juba aimata, mis tegelikult juhtus. Jah, ma lugesin selle otsast lõpuni läbi. Seedisin siis pisut ja lugesin mõnd teksti veel kord ja siis veel kord. Kui ma ei eksi, on see esimene luulekogu mu elus, kus mulle päris siiralt meeldis iga luuletus, kus igas tekstis leidus midagi, mis mind kõnetas.
Kuna mul on viimasel ajal suuri raskusi lugemisele keskendumisega, siis lugesin ma selle kogu endale kõva häälega ette. Ja ma ei hakka üldse salgamagi, et mõni tekst mõjus mulle nii tugevalt, et mul tõusis klomp kurku ja pidin korraks pausi tegema, enne kui jätkata sain. (Näiteks luuletus „No kes ei teaks, et“ võttis mul hääle värisema.) Tundsin, et olen kuidagi igatepidi ülestimuleeritud, aga ... heas mõttes. On see loogiline?
Ma tundsin end paljuski ära, nii heas kui halvas, nii rõõmsas kui kurvas. Olenemata sellest, et kogus leidub nii helgemaid kui ka kurvemaid tekste, on see tervikuna nagu üks pikk pehme pai või soe kallistus. Vähemalt minu jaoks oli, sest ma ei teadnud, et olin just midagi sellist igatsenud. See puudutas täpselt õigeid kohti kusagil sisimas ja liigutas mind nii, et mul ei tulnud pärast raamatu sulgemist veel tükk aega und. Mõtlen ikka veel, kui lihtne ja habras see oli ja kuidas vähesega saab palju öelda, aga samas kahtlustan, et pole sugugi kerge kirjutada lihtsalt ja lühidalt, takerdumata klišeedesse, üleliia kulunud võtetesse.
„Täna piisab vähesest“ paneb sind mõtisklema, miks sa ikkagi oled endale valinud just selle kaaslase, kellega praegu koos oled; kas sa oled tegelikult ka Maalt pärit või ehk asub su kodu hoopis mõnel teisel planeedil; kui peaksid end žanriliselt määratlema, siis millisesse žanrisse sa kuuluksid; kas sina kannad oma suguvõsa taaki endaga kaasas või oled suutnud end sellest lahti raputada; kas ja kellele võib vaikus haiget teha. Samuti saad imestada ja vihastada, et mis, kurat, ikkagi toimub nende inimeste peas, kes kinos pärast filmi lõputiitrite ekraanile ilmumist nagu ussist nõelatuna püsti kargavad ja end sinust mööda pressima kukuvad?!
Veel üks asi, mis mind rõõmustas ja millele ma tahaksin tähelepanu juhtida: kirjavahemärgistatud ja punktiga lõppevate lausetega luuletused. Milline haruldus tänapäeval! Või tundub ainult mulle nii? Mulle meeldib luule puhul tegelikult pea igasugune kirjavahemärgistus või selle puudumine, kõigel on oma koht, aga pean ikkagi tunnistama, et korralikud ja selged, imeilusas eesti keeles täislaused on mu nõrkus. See tegi mind ausalt ka natuke totakalt õnnelikuks. Ma vist olen natuke armunud.
Ja oh seda keele ilu! Milline nauding on lugeda sõnu „keele-eelne kimbatus“, „südamesalvija“, „säravkumavad kuukangast rüüd“, „üleilmne nukrusepüha“ või „narrinurr“. Raamatutel, mis tuletavad mulle aeg-ajalt ikka meelde, et eesti keel on maailma ilusaim keel, on minu südames väga eriline koht.
Minu isiklikud lemmikud olid/on „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida“ (kust pärineb ka kogu pealkiri), „Kuu pealt kukkunud“, „Sümptomid algavad“, „Tasa!“ ja „No kes ei teaks, et“. „Tiitrivõitja“ oli aga kuidagi nii ootamatu, et sellest sai minu jaoks kirss tordil. Palju lemmikuid, jah, aga ma ju juba ütlesin, et mulle meeldisid nad kõik.
Palun lugege. Lugege iseendale või sõbrale ette, tunnetage keele ilu oma keelel ja kõrvades. Kinkige emale, tütrele, sõbrannale või elukaaslasele. Väga-väga soovitan!
(Luuletustest välja nopitud jupikesed ei anna muidugi üldse edasi võrratut tervikut, aga eks mingi õrna maitse suhu ehk ikka saab.)
See siin on imelik koht. Mõni päev on raske kätt või peadki tõsta.
Teistega kontakti astumine on vaevaline,
keeled lähevad sõlme, ootust täis sõnad kukuvad nukralt maha,
vaikustel on liiga palju varjundeid.
(„Kuu pealt kukkunud“)
Eeldasin juba midagi muud,
aga ikka anti üks selline neljapäev,
mil mu südame vasak ülemine serv
melanhooliasiniseks värvub
ja mõned vanad õmblused valusalt pingesse tõmbuvad.
(„Puutumatu“)
Kommentaarid
Postita kommentaar