Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Madis Kuuse.
Mine nüüd tee endale enne lugema asumist tassike teed või kohvi, sest ma hakkan pikalt jaurama.
Tead seda tunnet, kui tutvud inimesega, kellel on hullult kivisse raiutud arusaamad maailma toimimisest ja kes peab vajalikuks neid sulle igal võimalikul juhul peale suruda, olgugi et sina ise näed maailma hoopis teisiti? Siis ta lihtsalt käib ja käib sulle peale, et tema teab täpselt, kuidas asjad on ja mis on tõde ja üleüldse kõik ongi perses. Ja ta teeb seda kõike üleoleval toonil, mida sa silmaotsaski ei salli, üritades pidevalt visata nalja, mis sinu arvates pole naljakas. Tead, jah? Noh, umbes samasugune kogemus oli mul seda raamatut lugedes.
Esialgu tasub selguse huvides kohe ära öelda, et autor väidab juba raamatu alguses, et ei kasuta sõna „lootus“ oma tekstis samasuguse tähendusega, nagu oleme harjunud seda kasutama.
Ma ei kasuta sellest raamatus sõna „lootus“ viisil, kuidas seda tavaliselt akadeemilises kontekstis kasutatakse. Suurem osa akadeemikuid kasutab „lootust“ väljendamaks optimistlikku tunnet: ootust või uskumust heade tulemust võimalikkusesse. [...] Ei, „lootuse“ all pean ma silmas motivatsiooni, mis on suunatud millelegi, mida väärtuslikuks peetakse; akadeemilises kirjanduses nimetatakse seda ka „eesmärgiks“ või „tähenduseks“. Seega toetun oma lootusega seotud arutlustes uuringutele motivatsioonist ja väärtusteooriast, tihti proovin neid ka ühendada.
Niisiis ei ole see raamat lootusest. Lootus kui optimistlik tunne on Mansoni arvates selles teoses pigem lollide lohutus – see on mõttetu. Tema ristib lootuse ümber eesmärgiks ja ausalt öeldes võimaldab see tal üpris edukalt terve teose vältel lugejaga manipuleerida, sest kui oled sõna ühe tähendusega harjunud ja järsku keegi sellele omavoliliselt teise tähenduse annab, siis paratamatult ajab see segadusse ja tihti avastad end mõttelt, kummast lootusest nüüd jutt käib. Minu meelest läksid need tal vahepeal endal ka segi ja see tekitas vasturääkivusi. Ilukirjanduse puhul ma pole vastu, aga aimekirjanduses selline lugeja segadusse ajamine ja eksitamine mulle ei istu.
Alustasin teose lugemist väga avatud meelega, sest olen Mansoni teise raamatu „The Subtle Art of Not Giving a F*ck“ („Kuradile! Suva olemise peen kunst“) kohta kuulnud palju head. Taipasin juba mõne lehekülje pärast, et autori stiil ei meeldi mulle üldse, aga lugesin siiski edasi lootuses (ja mina mõtlen seda sõna õiges tähenduses), et ehk suudab see mind edasi lugedes positiivselt üllatada. Ütlen ausalt, et üht-teist sealt kõrva taha panemiseks leidus küll. Huvitavamad peatükid/alapeatükid rääkisid interneti- ja sotsiaalmeediaajastu valevabadusest, ideoloogiliste religioonide tekkimisest ning sellest, et valu on universaalne konstant. Nendes peatükkides tundsin, et olen autoriga nii mõneski asjas nõus, mõtlen samamoodi. Need olid väga üksikud hetked, mil tundsin, et naudin lugemist ja et sel teosel on mulle midagi pakkuda.
Küll aga on mul jäänud saamata see memo, mida Manson raiub kogu teose vältel nagu rauda, et me kõik tunneme end süüdi puhtalt eksisteerimise pärast, et see on fakt. Mitte keegi, ükskõik kui palju sina neid või nemad sind ka ei armastaks, ei vabasta sind sellest sisemisest süütundest, mida sa tunned lihtsalt eksisteerimise pärast. Ei tea, kas ma olen lihtsalt rumal, aga ma päriselt ka ei saa aru, millest jutt. Ma saan aru ellujäänute süütundest (survivor’s guilt), aga mis asi on süütunne lihtsalt eksisteerimise pärast. On see umbes midagi sama lahedat nagu uskumus, et me kõik sünnime patustena? Valgustage mind palun, kas ma olen ainus, kes ei tunne end süüdi, sest olen olemas. Väga dramaatiline igatahes.
Kahjuks ei meeldi mulle sugugi, kui keegi väidab, et tema teab mingisugust tõde, mida teised ei tea ja taluda ei suuda. Tema teab, mis on Ebamugav Tõde, nagu ta seda nimetab. Ja mille mõte on siis justkui selles, et kõik siin maailmas on perses ja meil kõigil oleks tunduvalt lihtsam elada, kui me sellega lihtsalt lepiksime ega loodaks midagi enamat. Ära looda, lihtsalt ole. Siin võib minna väga filosoofiliseks ja küsida, mis üldse on tõde? Kas tõde on üheselt mõistetav? Tõde on suhteline. Mis on ühele tõde, ei pruugi seda olla teisele. Kogu see Ebamugava Tõe tutvustamine naiivsetele lugejatele kõlab kohutavalt nagu (ja ma ei taha seda öelda, aga ütlen ikkagi) tüüpilise valge keskealise priviligeeritud (kibestunud) mehe monoloog. Lugejale ülevalt alla vaatav tekst on piinlik, aga selle teose põhjal jääb paraku mulje, et mansplaining ongi suuresti autori stiil.
Nii, kuhu me jäimegi? Ahjaa! Sinu eksistentsi absurdsus, õigus? Nüüd sa ilmselt mõtled: „Aga, Mark, mina usun, et me oleme kõik siin põhjusega ja mitte miski ei ole lihtsalt kokkusattumus ja kõik on olulised, sest kõigi meie teod mõjutavad ju kedagi, ja isegi kui me saame oma elus aidata kasvõi üht inimest, siis on see seda kõike väärt!“
Oled sinna alles nunnupall! [öäk!]
Näed, see ongi see su lootus. See on see lugu, mida su oid aina keerutab, et sa ikka hommikuti voodist üles saaksid: miski peab ju oluline olema, sest ilma selleta pole mõtet edasi elada.
Nojah, see selleks. Ilmselt on tegelikult kurb maailma nii mustades toonides näha. Mina olen end alati pigem pessimistiks pidanud ja alati kardan pigem halba, et siis hiljem loodetavasti positiivselt üllatuda, aga mida aeg edasi, seda rohkem tahan hinges kasvada optimistiks. Ma tahan loota ja uskuda, et kõik on võimalik. Ma usun kangekaelselt, et headus ja optimism on see, mis võib maailma paremaks muuta. Mitte lihtsalt saatusega leppimine, et kõik on perses ja kogu lugu. (Saatusesse raamatu autor loomulikult ka ei usu.) Ma imetlen optimistlikke inimesi ja püüan neilt õppida.
Ja, jällegi, riskides nüüd ise liiga dramaatilisena kõlada (aga samas mulle meeldivadki suured teod ja mulle meeldivad ka suured sõnad), siis minu meelest kui sul lootust pole, siis pole sul mitte midagi. Kes tahab elada ilma lootuseta? Kas pole nii mõnegi enesetapu üks põhjustest see, et inimesele pole jäänud enam kübetki lootust, et elu võiks kunagi üldseparemaks minna? Parandage mind, kui ma eksin. Ma ei ole spetsialist.
Veel miski, millest paljudes arvustustes kirjutatakse, on autori vulgaarne stiil. Roppuseid pikitakse teksti enam-vähem iga paar lause tagant, raamatu edenedes siiski pisut vähem. Mind tavaliselt ei häiri, kui keegi ropendab, ei meeste ega naiste puhul, aga aimekirjandusse see minu arvates lihtsalt ei sobi. See ei anna teosele absoluutselt mitte midagi juurde, pigem hakkab väga kiirelt ära tüütama. Natuke jääb selline mulje, nagu autor käiks viiendas klassis, oleks oma vanematelt õdedelt-vendadelt õppinud posu roppusi ja üritab neid nüüd igasse oma lausesse toppida. Võimalik, et see võte meelitab lugema, aga minu puhul igatahes ei toiminud.
Ma loodan, et ma ei solvanud nüüd ühtegi die-hard Mansoni fänni, aga olgem ausad, mina ei pretendeeri ka mingile universaalsele tõele ja see on kõigest minu arvamus. Mis lõppude lõpuks ei loe suurt midagi. Kui sulle meeldib ajugümnastika ja sa ei pelga üleolevat ropendavat autorit, siis hoia meeled avatuna ja vaata, kas sel raamatul on ehk sulle midagi pakkuda. Ma ei kahetse lugemisele kulutatud aega ega väida, nagu oleks Mansoni tekst mõttetu. Kindlasti mitte. Inimesed on ju nii tohutult erinevad, et sealt võib igaüks endale midagi leida. Kui oled aga parandamatu optimist, siis ... noh, siis vaevalt õnnestub Mansonil sind ümber veenda, isegi kui sa seda loed. Ja selle üle on mul ainult hea meel.
Ma ei oska seda teost kellelegi soovitada või mitte soovitada, aga fakt, et see suutis mind korralikult närvi ajada ja endast nii pikka arvustust kirjutama panna, näitab ilmselt ka midagi. Mida, seda ma veel täpselt ei tea.
Ma poleks seda osanud oodata, aga taipasin just arvustust kirjutades, et see teos õpetas mind rohkem iseendasse vaatama ja kinnitas veelgi enam, et ma ei taha leppida sellega, et kõik lihtsalt on, nagu on. Ma ei taha leppida, sest nii on lihtsam elada. Mina tahan uskuda ja loota, et kõik on võimalik. Ma tahan õppida, areneda ja kasvada aina optimistlikumaks inimeseks. Tegelikult olen ma Mansonile tänulik, sest nüüd olen ma veel rohkem veendunud, et olen õigel teel.
Suur tänu kingituse eest, Rahva Raamat!
Kommentaarid
Postita kommentaar