Tõlkinud Maarja Paesalu.
Teoses „Minu turbani saladus“ jutustab oma noorusaastatest afgaani naine Nadia, kes pidi juba pisikese tüdrukuna läbi elama kohutavaid õudusi. Ta oleks äärepealt sõjas elu kaotanud, pidi seejärel maha jätma oma kodu ja sõbrad ning elama aastaid pidevas hirmus. Ent Nadia ei lasknud end heidutada, ta leidis viisi, kuidas pidada ülal oma perekonda ja jääda ellu kohutava Talibani režiimi võimu all.
Oh vau. Ütlen ausalt, et esmapilgul ei tundunud see raamat olevat väga minu maitsele, puhtalt seetõttu, et ma pole just kõige suurem Lähis-Ida kultuuri fänn. Aga õnneks on esmamulje mõnikord petlik. Teos on kirja pandud lihtsas ja arusaadavas keeles ning ma julgen arvata, et on väga vähe lugejaid, keda see ei kõneta, eriti arvestades, mis praegu Afganistanis toimub. Kultuurilist tausta ei selgitata raamatus liiga põhjalikult, kuid piisavalt, et saada aru kõigest, millest tuleb juttu.
See on kurb ja nõutukstegev. On tohutult raske ette kujutada, mis tunne võib olla sõjakoleduste pärast oma kodu jätta, kannatada nälga, elada hirmus ja teadmatuses, kas sellest olukorrast ongi üldse kunagi väljapääsu. Ja siis, kui tundub, et kõige hullem on läbi, et elu võiks justkui pisut päikeselisemaks muutuda, satud sa tegelikult hoopis vihma käest räästa alla. Sa tahaksid rõõmustada, et sõda on läbi, ent sulle pole seda õnne antud, sest võimu haaranud talibid käsivad naistel kanda burkat, keelavad neil töötada, arstiabi saada, tänaval kõndides lärmi teha ja kõva häälega naerda ... Pole enam muusikat, tantsu ega filme, on vaid üks lõputu õudus. Naine on eikeegi. Selle lõputu õudusega hakkama saamiseks maskeeribki Nadia end poisiks, sest uue riigikorra ajal tal naisena oma perekonda toita ei oleks lihtsalt võimalik.
Mis tunne võib olla kanda taskus nuga mitte selleks, et end vaenlase eest kaitsta, vaid selleks, et kui keegi sind paljastab, siis tappa end enne, kui talibid su kätte saavad? See on miski, mida mina ei suudaks endale ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada.
Mind vapustas Nadia vaprus ja elutahe, tema südikus ja jaks vaikides võidelda. Nadia lugu on ühteaegu õudusttekitav, kuid samas ka väga inspireeriv. Kohe kindlasti paneb see minusugust heaoluühiskonnas üles kasvanud valgenahalist priviligeeritud naist paljudele oma hädadele teise pilguga vaatama. Ma ei ole absoluutselt mis-sa-hädaldad-Aafrikas-lapsed-nälgivad-ja-kellelgi-teisel-on-alati-veel-halvem pooldaja, aga see on paratamatu, et lugedes midagi sellist nagu „Minu turbani saladus“, hakkad sa enda elutingimusi rohkem hindama. Võib kõlada nagu klišee, aga mina küll tundsin, et olen elule tänulik.
Nadia lugu tõestab minu meelest ka ilmekalt, kui oluline on haridus, kuidas see takistab meil pimesi uskumast kõike, mida meile räägitakse ja lubatakse. Nadia näiteks õppis tänu haridusele nii mõndagi ka oma usu ja Koraani kohta.
Samas on päris kurb tõdeda, et kahjuks on ka asju, mille puhul polegi suurt erinevust, kas oled üles kasvanud 90. aastate Afganistanis või 21. sajandi Euroopas. Nii nagu Nadia ei teadnud kuni menstruatsiooni alguse hetkeni sellest mitte midagi, ei tea seda siiani tüdrukud ka mõnedes Euroopa riikides, sest see tundub olevat selline tabuteema, millest kodudes ei räägita. Kooliharidus on selle koha pealt ka muidugi puudulik (tolleaegses Afganistanis ilmselt olematu). Ma ei tea, kas see olukord on nüüdseks paranenud, aga kui mina veel koolis käisin, siis oli inimeseõpetuse tunnis saadud info naise keha kohta küll äärmiselt minimaalne. Ma loodan, et nüüdseks on see olukord tasapisi paranemas, aga tegelikult ma ei tea, kas on. Õnneks on tänapäeval paljudes riikides siiski noortel tüdrukutel olemas interneti kasutamise võimalus ja tõenäoliselt sealt suurem osa oma keha puudutavaid teadmisi saadaksegi. Aga see selleks, kaldusin pisut juba raamatust kõrvale.
Minu jaoks oli huvitav lugeda ka elust põgenikelaagris ja afgaane abistavatest organisatsioonidest. Eks me kõik ju tahaksime arvata, et abi on tingimusteta ja kõiksugu rahvusvahelised organisatsioonid teevad kõik, mis suudavad, ent Nadia kogemuse põhjal jäi kahjuks pisut teistsugune mulje. Tema kogemus on küll juba paarikümne aasta tagune ja väga võimalik, et olukord on nüüdseks paranenud. Ma loodan, et on.
Ainsa kriitikana tooksin välja selle, et teos lõppeb kuidagi järsku ära. Mina oleksin tahtnud natuke rohkem teada saada, mis sai edasi Nadiast, tema perest ja sõpradest. Internetist kindlasti leiab ka sellele vastuse, kui natuke otsida.
Julgen „Minu turbani saladust“ soovitada kõigile, keda paelub Lähis-Ida kultuur, aga samas ka neile, kes lihtsalt tahaksid lugeda ühe tüdruku vaprusest, töökusest ja elujanust. Teos on hariv ja paneb oma elulegi teise pilguga vaatama.
Suur aitäh selle hariva ja põneva kogemuse eest, Rahva Raamat!
Probleem oli selles, et ma polnud Euroopas, vaid Afganistanis, ja sõjale ei paistnud tulevat lõppu. Ja see ei tähendanud üksnes väheseid vahendeid, vaid ka seda, et haigla, kus ma olin, muutus tihtipeale lahinguväljaks. Siis tehti uksed lahti ja pidime välja jooksma, igaüks enda eest selles haigete, haavatute, sondide, seerumite ja sidemete põrgus.
Elasime päev korraga. Pidime end külma eest kaitsma ja sööma. Praegusel päeval, praegusel õhtul, praegusel hetkel. Sõjaajal polnud homset olemas.
Pulmad olid alati halb uudis, iseäranis tüdrukutele. Seda ütles isegi mu ema: „Naised surevad kaks korda: oma pulmapäeval ja oma surmapäeval. Ja mõlemal korral kannavad nad valget.“
Kommentaarid
Postita kommentaar