Meg Mason „Äng ja õndsus”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Elina Adamson.

Meg Masoni „Äng ja õndsus“ räägib, nagu sisutuvustuses mainitud, paljudest asjadest. Küll aga julgen ma väita, et kõige suuremat rõhku on raamatus pandud siiski vaimse tervise probleemidele ja ängi on tunduvalt rohkem kui õndsust ... või üleüldse mingeid rõõmsamaid emotsioone.

Oma lugu jutustab äsja 40-aastaseks saanud Martha, kes on pidanud pärast 17-aastaselt saadud närvivapustust pidevalt oma vaimse tervisega tegelema. Ta teab, et tal on midagi viga, aga ta ei tea, mis tal viga on. Martha käib mööda arste, talle pannakse eri diagnoose ja näib, et mitte ükski talle välja kirjutatud ravimitest teda tegelikult ei aita. Samal ajal aga püüab ta eluga kuidagiviisi hakkama saada ja mitte lõplikult alla anda. Sel teekonnal on Marthale kaaslaseks tema pisut kummaline perekond ja väga armastav abikaasa Patrick. Nende seltsis elab Martha läbi oma Ameerika mägedena kulgeva elu tõuse ja mõõne. See on lugu ühe noore tüdruku kasvamisest naiseks, tema võitlusest vaimse tasakaalu nimel, sekka ka pilte lapsepõlvest, perekonnast, emadusest ja armastusest.

Martha (või siis autori) jutustamisstiil on teravmeelne ja kohati päris vaimukas. Ei saa öelda, et oleksin kõva häälega naernud, aga nii mõnigi koht võttis muigama või itsitama, järelikult mulle Masoni kohati enesekriitiline ja must huumor sobib. Väga vahva oligi näiteks Martha õde Ingrid oma huumori ja teravate ütlemistega.

Umbes esimesed 2/3 raamatust läksid päris hoogsalt, mul oli tahtmist raamatut ikka ja jälle kätte võtta ning tegevus kulges parajalt heas rütmis, aga viimane kolmandik hakkas pisut venima ja sisu oma võlu kaotama. Ehk sai kogu seda depressiivset sisu mingiks hetkeks lihtsalt liiga palju.

Minu jaoks oli Martha pigem ebasümpaatne tegelane, üsna sarnane paljudele Sally Rooney tegelaskujudele, aga üllataval kombel tüütas ta mind vähem kui oleksin esialgu arvanud. Kohati suutsin mingite tema mõtetega isegi päris palju samastuda, eriti kui ta oli veel nooremas eas. Õnneks taipas Martha siiski lõpuks ka ise, et süüdistab kõigis oma hädades teisi inimesi ja kipub nendega täiesti kohutavalt käituma. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkas mul kahju tema abikaasast ja õest. Ma saan aru, et vaimsete haigustega ongi tihtipeale nii, et kannatavad lisaks haiguse põdejale ka tema lähedased, ja väga võimalik, et just seda autor tahtiski edasi anda. Lihtsalt kõrvaltvaatajana oli seda raske lugeda ja kogeda. Toetada lähedast, kes tegelikult ei tahagi eriti elada, süüdistab kõiges teisi oma elu ära rikkumises ja käitub kohati päris pööraselt, tundub väsitav ja raske. Aga ma imetlen selliseid inimesi väga, kes annavad endast kõik, et mõista ja toetada. Ütlen täiesti ausalt, et mina vist poleks suutnud Patricku asemel nii kaua vastu pidada, sest Martha puhul tundus pigem, et ta ei hinnanud oma lähedaste pingutusi vähimalgi määral. See panigi mind mõtlema, kas siis mõne vaimse haiguse diagnoos annab loa käituda täiesti vastutustundetult ja eeldada, et kõik on andestatav? Kindlasti vajab see teema palju sügavamat diskussiooni kui üks tühipaljas raamatuarvustus, aga mõtlesin sellele ikka päris pikalt. Kust läheb piir? Millal võib haige lähedase aitamine ja talle pidevalt toeks olemine hoopis enda vaimsele tervisele hakata? Ilmselt teavad seda ainult need, kes on ise sarnases olukorras olnud, ja küllap on ka iga kogemus erinev.

Kusagil teose viimases kolmandikus saab Martha viimaks ka õige diagnoosi, mis justkui seletab seda, miks varasemalt talle kirjutatud ravimid ei aidanud ja miks tal paranemise või haiguse kontrolli alt hoidmise asemel hoopis pidevalt halvemaks läks. Mulle meeldis väga, kuidas Martha ema oma tütre haigust nägi, see oli väga ilus ja läks mulle hinge. 

Saanud õige diagnoosi, tundis Martha kergendust ja selginemist. Ta sai lõpuks aru, miks on selline, nagu ta on. Millegipärast on autor aga otsustanud lugeja eest Martha haiguse nime salajas hoida, põhjendades seda ise sellega, et Martha diagnoos on segu eri vaimsetest haigustest. Noh, hea küll, ilukirjanduses on ju kõik lubatud, seega miks mitte. Paraku aga jääb siiski haiguse tekstis kolme tärniga asendamisest mulje, et võib-olla ei julgenud autor oma tegelasele ise diagnoosi panna ega tahtnud riskida lugejate pahameelega, kui oleks midagi valesti otsustanud. Natuke tundub ka *** raamatus, nagu oleks tekst tsensuurist läbi käinud. Nõukogude-aegsetes raamatutes kohtab minu meelest ka tihtipeale mingeid tärniga asendatud koha- ja pärisnimesid. Ma mõistan, et kui diagnoosi panemist vältida, siis aitab see ära hoida eelarvamusi ja mingeid sissejuurdunud arusaamu ühest või teisest haigusest. Ent kas on mõtet kirjanikuna nii turvalist rada astuda?

Ma usun, et sildistamisest võib tihtipeale olla rohkem kahju kui kasu. Mõnikord näeme me kellegi „silti“ ja arvame, et teame seetõttu kohe, milline see inimene on. Konkreetse teose puhul tekkis aga minu meelest autori ja peategelase vahel vastuolu, sest Martha ise tundis diagnoosi saades kergendust. Kui sa tead, mis sinuga lahti on, saab sind ka aidata. Ka mina isiklikult tean inimest, kel valede diagnooside ja rohtude tõttu läks aina halvemaks, tean, kui laastavalt see võib mõjuda. Kuniks talle lõpuks kirjutati välja õiged ravimid ja see muutis ta elu. Sellepärast ongi mul autori valikut kuidagi eriti raske mõista. Kas sildistamine on nii kohutavalt halb ka siis, kui see aitab jõuda õige ravimini ja/või päästa inimese elu?

Miski, mis mind selle teose puhul natuke häiris oli autori kirjastiil. Ma saan aru, et jutumärkidest loobumine on kirjanduslik võte, aga minu meelest ei õigusta see end alati. Õnneks Masoni tekstis neid ikka leidub ka (vähemalt tõlkes), aga kui suur osa teksti on stiilis „ta ütles seda ja siis ma ütlesin seda ja siis ta vastas seda“ ilma jutumärkideta, siis mul tekib lihtsalt küsimus, miks autorile ei meeldi dialoog. Ise lugejana eelistan selliseid tekste, mille lugemiseks ma ei pea mitu korda üle kontrollima, kes mida ütles või kas see nüüd oli otsekõne või saatelause. Noh, see on lihtsalt minu isiklik probleem, selle eest ma punkte maha võtma muidugi ei hakka.

Kokkuvõttes „Äng ja õndsus“ siiski meeldis mulle rohkem kui vähem. Esimesed 2/3 raamatust arvasingi, et annan sellele isegi kõrgema hinnangu, aga kahjuks viimane jupp kiskus hinde alla diagnoosiga jändamise ja peategelase ülevoolava teiste inimeste süüdistamisega kõigis oma hädades. Soovitan seda lugeda, kui meeldivad Sally Rooney teosed ja kui ei pelga mitte just kõige sümpaatsemat sorti peategelasi ega depressiivset sisu. Mulle väga meeldis, kui palju mõtteainet ja miks mitte ka vestlusteemasid teos pakub. Kõlab võib-olla vastuoluliselt, aga raskele sisule vaatamata küllaltki ladus ja mõnus lugemine.

 

Suur aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

Tema kirjutusmasina klahvid tegid pigem tuhmi kui teravat heli, see ei ärritanud mind üldse, vaid hoopis rahustas ja oma kordumisega suisa uinutas, nagu ka mu isa kohalolu – tunne, et viibid toas kellegagi, kes tõesti tahab elus olla.

Normaalsed inimesed ütlevad, et nad ei kujuta ette, mis tunne on tunda end nii halvasti, et siiralt tahadki ära surra. Asi on selles, et sa tead, et sa ei tohiks elus olla, lõputu väsimus, mis teeb luudest kondipuru, lõputu väsimus, mis seguneb tohutu hirmuga. Elamise ebaloomulikkus on miski, millega lõpuks tegelema pead. 

Ütlesin, et ma ei teadnudki, et on võimalik valida, mida sa tunned, selle asemel, et kaotada kontroll mingile väljastpoolt peale vahutavale tundele. Ütlesin, et ei oska seda päris hästi kirjeldada. Ma ei tundnud end nagu keegi teine, olin täitsa mina ise. Nagu ma oleks üles leitud.

Ma tean, et sellest pole eriti palju möödas, aga juba olen märganud nii mõndagi: asju juhtub. Kohutavaid asju. Ainus, mida teha saame, on otsustada, kas see juhtub meiega või, vähemalt osaliselt, meie jaoks.