Tõlkinud Piret Pääsuke.
Mina tunnen surma juba ammu, kuid nüüd tunneb surm ka mind.
Kas see raamatu esimene lause pole mitte kaasahaarav ja geniaalne?
Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.
Pärast õnnetust ja internaatkooli saatmist hakkavad õde ja vennad lahku kasvama. Osaliselt kindlasti vanusevahe tõttu, aga mulle näis, et suurt rolli mängis ka tõsiasi, et igaüks neist koges leina omamoodi. Kellel tekkisid enesehävituslikud kalduvused, kes püüdis hoopis leina kiuste eluga võimalikult hästi hakkama saada, kes muutus ajapikku aina üksildasemaks. Tuleb silmas pidada, et lugejana kogeme me kõigi nende elu vaid läbi Julesi silmade, ent siiski on huvitav jälgida, kuidas ühe pere lapsed võivad kasvada niivõrd erinevaks.
Nagu eespool mainitud, on kahjuks saatusel varuks neile veel palju katsumusi ja kogu teose vältel tajub lugeja teravalt, et neil kõigil on eluga raske hakkama saada. Unistused purunevad, armastus jääb vastuarmastuseta, maailm näib aina süngemates värvides. Et aga kedagi mitte päris ära ehmatada, siis olgu mainitud, et õnnehetki leidub nende elus loomulikult samuti. Elu pole iialgi ainult tumedates toonides ja samamoodi ka Julesi, Lizi ja Marty jaoks. On ka päris armastust, sõprust ja sooje jagatud hetki.
Siiski soovitan raamatu lugemiseks varuda kannatlikku meelt ja ehk mõni taskurätik. „Üksilduse lõpp“ ei ole kohe kindlasti kerge lugemine. Tegevus kulgeb üpris aeglases tempos, suurt rõhku on pandud Julesi sisemaailmale ja kohati tekib kõikehaarav lootusetuse tunne. Kui vähegi suudate, pidage aga vastu, sest autor kirjutab kaunilt ja kuidagi ... tundlikult. Elu ei olegi alati roosiline, Wells on sellest suurepäraselt aru saanud.
Ma tunnen, et mul on hästi raske sellest romaanist kirjutada, mõtted takerduvad, laused kukuvad välja kuidagi konarlikud ja tühised, aga ehk see ongi ühe hea raamatu tunnus, kui sellest polegi võimalik kirjutada. Seda peab ise lugema ja kogema. Ei ütleks, et raamatutel õnnestub mind just tihti sõnatuks jätta.
Pean mõningase kurbusega tõdema, et suutsin päris mitmes kohas tegelaste elu ja mõttemaailmaga samastuda. Õnneks on minu elu olnud tunduvalt kergem ja rõõmsam, kuid midagi ju ikka on. Midagi on alati. Mulle läks väga hinge Julesi ja Alva sõprus, nende mõlema armastus kirjanduse vastu ja Julesi kirjanikuhing. Ma elasin tegelastele kaasa ja kurvastasin koos nendega.
„Üksilduse lõpp“ on ilus ja valus. Raamat, mis räägib iseenda eest ja millest kirjutada on (vähemalt minu jaoks) pea võimatu. Jah, see teos on üks küllaltki aeglane teekond, aga soovitan südamest sellele rajale astuda.
Aitäh, et mu südame murdsite, Rahva Raamat! (Ei, tegelikult ka, suur aitäh raamatu eest!)
Kodus ootas mind vaikus, juba aastaid mulle tuttav heli. Ent kui vastumeelseks oli mulle nüüdseks saanud see erakueksistents, see võimetus elust osa võtta. Ikka ainult unistamine, ei iial päriselt ärkvelolek. Sa vaata ennast, mõtlesin ma, miks ometi igatsed seltskonnas nii sageli, et saaksid üksi olla, kui sa üksiolemist veel vaevu talud?
On asju, mida ei saa öelda, neid saab ainult kirja panna. Sest kui ma rääkisin, siis ma mõtlesin, aga kui ma kirjutasin, siis ma tundsin
„Ma mõtlen, et kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla?“
Kommentaarid
Postita kommentaar