Laura Lindstedt „Minu sõber Natalia”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021

Tõlkinud Kadri Jaanits.

Olen juba väga pikka aega mõelnud, mida ja kuidas sellest teosest kirjutada, ning tegelikult pole ma endiselt päris kindel. Aga siit see lõpuks tuleb ja alustan sisu tutvustamisega nagu ikka. 

„Minu sõber Natalia“ räägib (nagu pealkirjas mainitud) naisest nimega Natalia, kes hakkab käima terapeudi juures, et leida lahendust oma seksielu probleemidele. Lugu jutustab tegelikult terapeut, aga lugeja näeb teksti siiski vaheldumisi nii terapeudi kui ka patsiendi vaatenurgast Natalia koduste ülesannete ja terapeudi sõnade kaudu. Igal nädalal annab terapeut Nataliale ülesande kirjutada oma seksuaalsest minevikust, andes talle ette mingid märksõnad või teema, mis on nende eelmisel teraapiaseansil esile kerkinud. Nende Natalia kirjutatud kirjade ja jutukeste kaudu saabki lugeja teada rohkem patsiendi minevikust ja kogemustest ning põhjustest, miks ta terapeudi abi üldse vajab. Natalia tegelaskuju on kummaline, aga mitte ebasümpaatne, ta jutustatud ja kirjutatud lood on veidrad, aga mitte šokeerivad.

Ma tahtsin väga, et see raamat mulle meeldiks. Tahtsin, et see oleks haarav ja põnev ja seksikas, nagu kaanel lubatud. Tutvustus oli paljulubav ja raamatu kaas ilus ja intrigeeriv. Kahjuks aga jäi see teos mulle võõraks ja ma ei suutnudki sellega lõpuks suhestuda.

Endal mul kokkupuude teraapiaga puudub, seega pole mul vähimatki aimu, kas selliseid võtteid kasutatakse teraapias ka päriselt. Küll aga tundus terapeut mulle pigem kahtlane tüüp. Kindlasti oli autoril selleks mingi põhjus, miks ta valis jutustaja rolli terapeudi. Ise ma sellele lugedes tähelepanu ei osanud pöörata, aga mõned teised arvustused mainisid, kuidas terapeudil ei ole tekstis sugu. Me ei saa kogu teose vältel teada, kas terapeut on naine või mees. Huvitav, mida autor sellega taotles? Kas seda, et lugeja ei keskenduks liialt terapeudile endale, vaid ainult Natalia loole? Või pidas ta seda sisu seisukohalt lihtsalt ebaoluliseks pisiasjaks? Eesti keelde tõlkides on ju lihtne sooneutraalseks jääda, aga põnev oleks teada, kuidas on see olukord lahendatud mitte nii sooneutraalsetes keeltes. Ütlen ausalt, et minu peas oli terapeut terve lugemise aja mees, ja väga võimalik, et autor taotleski selle lükkega paljastada, kui ajupestud on patriarhaalne ühiskond. Sest kui pole mainitud, et tegelane on naine, siis ta ju peab olema mees. Ei olnud ju mainitud, et ta oleks NAISterapeut (okei, see on nüüd natuke irooniline märkus, aga siiski). Mulle andis igatahes mõtteainet, miks ma eeldasin, et terapeut on mees.

Minu jaoks jäi sisu kuidagi lahjaks, mis võib tunduda kummaline, sest tekst peaks justkui olema hästi feministlik ja paljastav ja šokeeriv. Ehk on mind lihtsalt raske mingite avameelsete seksuaalsete teemadega šokeerida, sest minu lapsepõlvekodus pole kunagi lapsi teise tuppa saadetud, kui telekas mingiks suuremaks nahistamiseks läheb. Olen lapsest peale näinud selliseid seriaale nagu „Jalgpallurite naised“ („Footballers’ Wives“), „Ühe miili klubi“ („Mile High“) ja „Nip/Tuck“, seega keset raamatut joonistatud detailirohkel peenisel ega kangetel roppustel ei õnnestu mind millegagi üllatada. Ja võib-olla olen ma üdini feministlikest tekstidest lihtsalt juba natuke tüdinud. (Jah, ma ütlesin selle just välja, ärge nüüd pikka viha pidage.) Ma ei tea, kuivõrd teksti eesmärk oligi üldse šokeerida, aga võiks arvata, et otsekohesed seksuaalsete kogemuste kirjeldused mingil määral seda ikka taotlevad. Eriti kuna naised sellistest asjadest vist üleliia tihti ei kirjuta (kui erootilised romaanid välja arvata). Võib-olla ma eksin, mulle pole seda tüüpi raamatuid eriti näppu juhtunud, aga sellepärast ongi huvitav näha, mida need endast kujutavad.

Olin seda raamatut lugedes nagu väline vaatleja, kes seisab väljas, samal ajal kui tegelased on sees mingis ruumis, kuhu mina ei pääse. Mul ei õnnestunud minna raamatu sisse, püüda näha maailma tegelaste vaatevinklist ja mulle ei läinud nende saatus eriti korda. Võimalik, et selle põhjus oli natuke liiga akadeemilises või püüdlikus keeles, mis lugeja kaasa haaramise asemel teda pigem alati piisavas kauguses hoiab. Autori kirjutamismõnu ei kumanud tekstist läbi. Või siis olen ma kõigi nende filosoofiliste ja keeleliste nüansside tabamiseks liiga vähe haritud, ka see pole välistatud. Inimestele, kes tegelevad tekstide tõlgendamisega, võib see aga vägagi palju huvi pakkuda.

Tunnistan, et mul oli raske sellest raamatust ausalt kirjutada, sest see kuulub minu päris esimesse kingitud raamatupakki, aga lubasin endale blogi alustades, et saagu mis saab, mina kirjutan ikka oma muljetest sellisena, nagu nad on.

Ja sama ausalt ütlen ka, et kohe kindlasti ei arva ma, et „Minu sõber Natalia“ oleks halb raamat. Sellele on raudselt olemas lugejaskond, kes tabab nüansse, mis minust mööda läksid, ja kelle jaoks teos on meisterlikult kirjutatud. Lugege kas või teisi Goodreadsi arvustusi. Maitsed on ju nii erinevad ja sel korral ei olnud autori stiil lihtsalt minu maitsele. Sellegipoolest olen valmis lugema veel mõnd tema teost, et näha, kas see polnud lihtsalt minu raamat, või ei ole autor minu autor.

Positiivse külje pealt tuleb tõdeda, et tekst on tegelikult ladus ja kohati ka humoorikas. Kui sisu on sinu teema, läheb lugemine ilmselt lennates. Mingid Natalia mõttekäigud ja kiiksud ajasid muhelema. Ja – ilma naljata – raamatu illustratsioonid on tegelikult väga ilusad.

Soovitan teost neile, kes tahaksid lugeda midagi sootuks teistsugust, sest mina igatahes polnud vist kunagi varem midagi päris sellist lugenud.

 

Südamest suur tänu, Rahva Raamat, selle raamatu eest! Ma hindan selliseid kingitusi väga.

Viimased laused tõi Natalia kuuldavale häälel, millest oli selgesti kuulda, et ta ei hoolinud karvavõrdki, kas maailm püsib püsti või mitte. Maailm võis tema poolest kas või hinge kinni hoida, nii kaua kuni tema oma veidrate sõpradega keskendus suurtele filosoofilistele probleemidele nagu ainult peana või ainult kehana eksisteerimine. 

Jah, ma sain juba põhikoolieas aru, et Asjad, sellised, mida on põhjust kirjutada suure tähega nagu Häbi, millest olen püüdnud teha oma armsaima sõbra, tuleks raamida, ja mitte ainult raamida, vaid asetada nähtavale, et nendega iga päev silmitsi seista. Siis kulub neilt mahavarjamise armetus. 

Tema sees mürgeldas väike laps, kes tahtis ema pärlikee kääridega katki lõigata lihtsalt selleks, et näha, kas emaarmastus saab otsa hetkel, kui pärlid põrandale robisevad.