I osa: Tallinn, Varrak, 2013
II osa: Tallinn, Varrak, 2015
„Siis tuleb mees, kelle vähid on mädaks purenud, ta tuleb surma ostma, ja kui sa talle müüd, siis sa müüd oma hinge seest ära.“
Lugesin eelmisel kuul läbi Süvahavva-triloogia kaks esimest romaani ja mõtlesin, et võtan need ühes postituses kokku.
Tegelikult tuli mul esialgu lihtsalt tuju vaadata mingit vana Eesti sarja ja kuna paljud juba nähtud, siis meenus, et „Süvahavva“ jäi kunagi pooleli. Võtsingi siis ette raamatu ja sarja enam-vähem üheaegselt, lootuses, et raamat ehk täiendab sarja. Esimeses raamatus on väga vähe sellist infot, mida ka sarjas välja ei toodaks. Teine raamat erineb sarja teisest hooajast rohkem, aga põhimõtteliselt võib vabalt valida ainult ühe kahest.
Esimeses raamatus algab lugu sellega, et üks Tartu perekond – ema, isa, tütar ja poeg – kolib linnast Põlvamaa metsade vahele Süvahavva tallu. Maja on pereisa Peebule pärandanud tema sugulane Andrus, kes polnud Peebule just eriti lähedane pereliige, kuid ometi nõudis, et talu peab tingimata endale saama Ambroste perekond. Kuna Peebul ja Kristil oli nagunii peresiseseid probleeme, mille lahendamiseks tundus linnast ära kolimine hea plaanina, pakkisidki nad oma kaks last, Arnika ja Arno, autosse ja sõitsidki Süvahavvale. Alevis kohtuvad nad igasugu huvitavate tegelastega, nagu näiteks raamatukoguhoidja Helga, kirikuõpetaja Feliks, kultuurimaja juhataja Marta, vallavanem Juhan, külahull Teele jpt.
Onu Andrus aga ei surnud sugugi loomulikku surma, ta põles talu hoovi peal seisnud sauna sisse. Perekond peab surma õnnetuseks, kuid külavahel sahistatakse muid jutte. Samuti hakkab majas toimuma inimmõistusele seletamatuid asju. Tundub, nagu oleks Ambroste uue koduga seotud lõputu hulk saladusi, millest keegi neile rääkida ei taha. Kes on Vaigutaja? Kes on arbuja? Kuhu on kadunud poemüüja väike poeg? Ja miks tahavad inimesed tulla nende uude koju surema?
Ilmselgelt ma neile küsimustele sisu reetmata vastata ei saa. Saan aga öelda, et esimene osa meeldis mulle väga. Selles oli piisavalt põnevust ja vahepeal isegi hirmsaid hetki. Igasugu folklooriga seotud külajutud, nõidumise raamatud, kummalised peeglid ja nõiamajad on täpselt minu maitsele. Autor on need kõik asetanud keset kaunist ja metsikut Põlvamaa loodust, lisanud veel portsu naljakaid ja rohkem või vähem sümpaatseid tegelasi (minu erilised lemmikud olid peretütar Arnika ja kirikuõpetaja Feliks) ja põnevust. Esimese osa lugemine läks lennates, see oli piisavalt saladuslik ja hoogne, et raamatut oleks raske käest panna.
Teise osa alguseks on lugeja saanud teada, mida kujutab endast arbujaks olemine ja kes on onu Andruselt selle „rolli“ pärinud. Lootsin väga, et uus arbuja elab oma rolli sisse ja viib mind lugejana igasugustele põnevatele seiklustele. Noor arbuja aga otsustas hoopis, et tema loobub oma saatusest ja kavatseb elada täiesti tavalise inimese elu. Nojah, eriti hästi see tal ei õnnestunud, sest välja hakkasid ilmuma aina kummalisemad tegelased, kes kõik tahtsid temalt midagi saada, teda aidata, vormida, suunata, ainult endale hoida või kõike korraga. Ma mõistan arbuja soovi elada tavalist elu, sest tema õlgadel rõhuv teadmise ja nägemise kohustus ei olnud just kergete killast, aga lihtsalt sisu seisukohast oleks minul olnud palju huvitavam lugeda, mis saab edasi siis, kui ta lepib sellega, kes ta on.
Kui esimene osa oli tõesti etnopõnevik, nagu lubatud ka teose tutvustuses, siis teine osa kiskus kangesti märulifilmilikuks ära. Vasakult ja paremalt ilmus tegelasi, kel kõigil oli suuri ja veel suuremaid saladusi, ning kes kõik olid vähemal või rohkemal määral Süvahavva legendiga seotud. Vahepeal rändab lugeja ka tagasi ka keskaega, kust lugu siis piltlikult öeldes alguse sai. On ju autori keskaja-lembus kindlasti kõigile Melchiori-fännidele teada ja killukesi sellest ajaperioodist jagub ka Süvahavva-raamatutesse. Minu maitsele oli teine osa natuke liiga jumala- ja saatanakeskne, esile kerkis mitmeid filosoofilisi küsimusi, juttu tuli rohkem teadusest ja religioonist kui maalähedasest folkloorist ja müstilistest olenditest, mida esimene osa lubas ja ka pakkus. Lootsin vähem relvadega vehkimist ja rohkem arbujaid.
Kahju, et saan Süvahavvast kirjutada vaid nii pealiskaudselt, aga kuna detaile on neis raamatutest tohutult ja ma ei taha midagi reeta, siis ei jää muud üle. Loodetavasti mingisuguse maigu siit ikkagi suhu saab.
Lõpetuseks pean möönma, et autoril on suurepärane fantaasia (minu jaoks vahel ehk isegi natuke liig hahah) ja väga-väga hea sõnaseadmisoskus. Isegi kui sisu pole päris see, mida oleks oodanud, läks lugemine lennates, sest read on kirja pandud niivõrd ladusalt ja mõnusalt. Esimest osa soovitan kohe kindlasti! Põnevad sisuliinid ja vahvad eri vanuses, eri nägu ja tegu tegelased, mõnus külaelu olustik, palju saladusi, salapära ja mõistatuslikke juhtumisi. Teine osa meeldib ilmselt rohkem sedasorti lugejatele, kes eelistavad hästi tihedat tegevust, losse ja relvi, pajatusi jumalast ja saatanast ning filosofeerimist igavese elu teemal. (Huvitav kombo, eks?)
„(...) Kui üks tegelane võib kuninga kukutada, siis võib seda ka järgmine. Ja mis nii lõpuks juhtub?“
„Tuleb vabariik,“ arvas Feliks.
„Täpselt! Tulevad avalikud valimised, intriigid ja sahkermahker. Aga meie üritus ei ole avalik, meie oleme need, kes on pühendatud saladusse, ja on üks, kes tunneb suurt, ainukest ja ainsat kunsti. See tähendab, et meil ei ole demokraatia, kus iga loll võib ministriks saada. Meil on idee, mida me teenime, Feliks. Me oleme selle orjad. Nii on alati olnud ja nii peab igaveseks jääma.“
Võib-olla see hetk, kui nad teineteisele silma vaatasid, ütles neile kõik – kaks elatanud inimest, kes pole elus oma õnne leidnud ja kes tänini mäletavad põgusaid hetki, mis nad kunagi koos veetsid. Ja et need hetked on jäänud nende südamesse tänini, et kõik muu on olnud vaid ähmane udu, mis tõuseb ja siis hajub.
„Me peame tahtma teada, mis oli kõige alguses. Kes oli alguses ja miks. Ja kui me teame, mis oli alguses, siis me teame ka, mis saab lõpus. Või kas lõpp on üldse olemas.“
„Aga kui mina tahan selle eest põgeneda? Kui minul pole seda vaja?“
„Siis ma jään sind kaitsma.“
„Kelle eest?“
„Nende eest, kes ei laseks sul põgeneda.“
(Pean siia lõppu lisama ka selle, sest appi noh, kui see pole üks nunnumaid asju, mida ma kunagi lugenud olen:
Martat oli raske ära tunda. Feliks tundis ta ära rohkem südame kui silmadega.)
Kommentaarid
Postita kommentaar