Olga Tokarczuk „Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Halliste, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020
Tõlkinud Hendrik Lindepuu.

Esimest korda, kui selle raamatu kätte võtsin, lugesin läbi umbes paarkümmend lehekülge ja juba hakkas mul kuskil aju tagumises sopis mingi häirekell tööle, et loomadel sel teoses küll hästi minema ei hakka. Mina aga olen nimelt see inimene, kes ei suuda kannatada ühtki raamatut, kus mingilgi määral väärkoheldakse loomi. Inimohvritega krimkasid võin lugeda igasuguste probleemideta, aga kui tegemist on loomapiinamise, loomade tapmise või ükskõik mille muu sarnasega, siis 9 juhul 10st viskan ma selle raamatu nurka ega kahetse hiljem sugugi. Esialgu jäigi pooleli ka „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, sest juba päris alguses tuleb juttu jahimeestest ja salaküttidest. Miski aga jäi siiski hinge kripeldama, sest seda teost ju kiidetakse nii väga. Surusin klombi kurgus alla, võtsin raamatu uuesti ette ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli see suurepärane otsus. Tuleb ikka sisetunnet usaldada ja mu sisetunne ütles, et lõppude lõpuks on Tokarczuki raamat üks väärt lugemiselamus ja kõik, mis seal juhtub, juhtub põhjusega.

Raamatu peategelane on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja Janina Duszejko, kes elab Kłodzko mägikülas, ning teose tegevustiku käivitab ühe külaelaniku kummaline mõrv. Kuigi kuritööst antakse muidugi teada politseile, otsustab jutustaja siiski asja ka omal käel uurima hakata, sest miski mõrvapaiga juures ei anna talle rahu. Kui ta on välja mõelnud, mis külamehega siis õieti juhtus, üritab ta oma teooriat selgitada ka tuttavatele ja politseile, kuid millegipärast ei taha võimud teda sugugi kuulda võtta ja peavad teda pigem napakaks astroloogiahuviliseks vanamutiks.

Raske on ilma sisu ära andmata sel pikemalt peatuda, aga nii palju võib öelda küll, et oma mitmekesisuse tõttu sobib teos paljudele eri lugejatele. Ka internetis loetavatest arvustustest tuleb selgelt välja, kuidas mõnele lugejale imponeerivad eelkõige ühe Tšehhi piiri ääres asuva Poola mägiküla kirjeldused, teisele läheb eelkõige peale teose krimkaliin ja kolmandale hoopis teoses käsitletavad keskkonnateemad. Raamatu tagakaanel on teost iseloomustatud ka sõnaga „ökotriller“ ja minu arvates on see igati sobiv, väga tabav.

Mina kuulun nende hulka, keda kõnetas eriti teose keskkonna- ja loodustemaatika. Võtan selliseid teemasid väga hinge ja võin ennast väga käima tõmmata, aga katsun end siin kuidagi ohjata, sest keegi ei viitsiks seda lõputut jauramist lugeda. Autor oleks mõned laused võtnud justkui minu enda peast, mistõttu muutus ta mulle teose jooksul ääretult sümpaatseks. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, tuleb raamatus juttu jahist, salaküttimisest ja arutust tapmisest, metsa ja looduse hävitamisest üldisemalt, kurjusest, ahnusest ja sellest, kuidas inimene peab end looduse kuningaks, aga kui võõrdunud ta sellest tegelikult on. Need on õõvastavad, rasked ja valusad teemad, aga Olga Tokarczukil õnnestub neid lugejale edasi anda läbi muheda huumoriprisma (kuigi see võib tunduda võimatuna). See on sünge vaade maailmale, millest me elame, ent ometi ei teki teost lugedes sellist tohutut rusutuse ja ahastuse tunnet, nagu ma ehk esialgu pisut kartsin. 

„Aja oma atra läbi koolnute kontide“ ajas mind naerma, tõi pisara silma ja tekitas kohati isegi raevu, aga ma tunnen tugevalt, et selliseid teoseid on maailmale vaja. On väga vaja. Ma soovin südamest, et see raamat kuuluks kohustusliku kirjanduse nimekirja. Ja mitte ainult koolis, vaid et see leiaks tee üldse iga vähegi lugemist armastava inimese nimekirja. Tean, et need on suured sõnad, aga võib-olla oleks siis julmust maailmas vähem. Võib-olla kasvaksid siis peale põlvkonnad, kes oleksid hoolivamad, mõistvamad ja lahkemad, et julmust, mõistmatust ja hoolimatust oleks vähem.

Tunnistan, et kohati ajab autor asja ka üle võlli ja esitab vastuolulisi väiteid, aga seda on vaja, et mõtet teravalt ja selgelt edasi anda, seda on vaja, et tekitada diskussiooni. Teoses kerkis minu jaoks esile üks väga mõtlemapanev küsimus: kas hullud on need, kes valimatult ja ammendamatult tapavad, või need, kes üritavad seda ära hoida? Kas inimkond, kes ei hooli oma planeedist (keskkonnast, loodusest, loomadest), on üldse midagi väärt? Mõtteainet jätkub pikemaks ajaks. 

Kuna mu muljed raamatust kiskusid vist pigem süngeks ära, siis tahaksin lõpetuseks ikkagi lisada, et see mägiküla elu ja krimiliin meeldisid mulle ka väga, olgugi et ma hakkasin lõpplahendust kahtlustama juba üsna varakult. Ikkagi oli huvitav ja pakkus pinget. Ja rõhutan veel kord, et süngetele teemadele vaatamata on teos kirjutatud ladusalt ja humoorikalt, Hendrik Lindepuu tõlget on meeldiv lugeda. Ökotrillerit saab Tokarczuki lugedes tõesti kogu raha eest.

Kirjutasin endale välja – ja ma ei liialda – lehekülgede kaupa tsitaate. Jagan siin ainult mõnd lemmikumat, et mitte kogu sisu ära anda. Need on mõtlemapanevad sõnad. Kui kõnetavad, siis soovitan südamest lugeda.

 

PS. Milline tabav pealkiri teosele! See on tõesti nagu rusikas silmaauku.

 

PPS. Ma ei taha kuidagi oma muljeid jagades väita, et kõik maailma inimesed peaksid olema veganid (ka mina ise näiteks ei ole) või et jaht ja metsaraie peaksid olema sajaprotsendiliselt keelatud, sugugi mitte. See on üldse pikem ja põhjaikum arutelu. Mina ainult soovin, et igaüks, kes otsustab pärast minu arvustuse lugemist selle teose ette võtta, neile teemadele rahulikult mõtleks, päriselt mõtleks. 

Kuhu ka ei vaadanud, ikka lõid laud võbelema; silmale tegid haiget need puust ehitised põldudel ja põllupeenardel, metsa veeres. Neid oli kogu Platool kaheksa, ma teadsin seda täpselt, need olid minu jaoks kui tuulikud Don Quijotele. Need olid neljal palkjalal ruudukujulised ehitised, kõige tipus onn laskeavadega. Jahipukk. Evangeeliumi nendelt ei kuulutatud, küll aga külvati surma. 

Tapmine on muutunud karistamatuks. Ja kuna see on karistamatu, siis keegi enam ei märkagi seda. Ja kuna keegi ei märka, siis ei ole seda olemas.  

„Riigi lakmuseks on Loomad. Suhtumine Loomadesse. Kui inimesed suhtuvad julmalt Loomadesse, siis ei aita mingi demokraatia ega üldse mitte miski.“ 

Tuleb hoida silmad ja kõrvad lahti, tuleb seostada fakte. Näha sarnasust seal, kus teiste arvates on vaid erinevused, pidada meeles, et teatud sündmused toimuvad mitmel tasandil või, teisisõnu, palju sündmusi on ühe ja sama asja küljed. Ja et maailm on suur võrk, et see on tervik ja et ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.