Tallinn, Tänapäev, 2013
Tõlkinud Pille Kruus.
Seda teost ajendas mind kätte võtma juunikuus nähtud Margo Tederi lavastatud „Sinihabe“, mis põhinebki Amélie Nothombi samanimelisel romaanil.
Üpris veider lugu. Muidugi on Nothombi lühiromaan inspireeritud „Sinihabeme“ muinasjutust, mis vähemalt Euroopas ilmselt kõigile mingil moel tuttav on, aga tegevuspaiga on autor toonud tänapäeva Pariisi. Noor Louvre’i kunstikooli õpetaja Saturnine on tüdinud sõbranna diivanil magamisest ja otsib tuba, kuhu kolida. Kui ta leiab kuulutuse, milles pakutakse 40-ruutmeetrist tuba koos isikliku vannitoa ja köögi kasutamise võimalusega uhkes villas vaid 500 euro eest kuus (mis on Pariisi kohta ilmselgelt hirmodav), tundub talle kohe, et pakkumises on midagi kummalist, kuid otsustab siiski koha üle vaadata. Olgugi et ooteruumis on lisaks temale veel viisteist naist, annab majaomanik don Elemirio toa ühtki küsimust esitamata Saturnine’ile. Kui selgub, et toa eelmised kaheksa elanikku jäid kõik teadmata kadunuks ja et majas asub pimik, kuhu sisenemine on allüürnikele keelatud, hakkab Saturnine’i peas vormuma teooria, mis nende naistega võis juhtuda. Ometi ei kavatse noor enesekindel intelligentne ja teravmeelne naine seepeale toast loobuda, vaid astub kummaliste huvide ja põhimõtetega majaomanikule kartmatult vastu. Algab omamoodi võimumäng kahe eri vanuses, eri soost, eri sotsiaalse tausta ja kasvatuse, eri uskumuste ja kommetega majakaaslase vahel. Mis sai toa eelmistest elanikest? Kas koletis on ikkagi päriselt koletis või kõigest inimene? Ja kas teda peaks kartma või hoopis haletsema?
Mulle meeldis autori huumor ja irooniline kirjutamisstiil. Vähemalt minu jaoks oli seal irooniat küllaga, ehk keegi teine tõlgendab seda teisiti. Paraku ei läinud mul lugemine väga ladusalt, sest kui tekst on 90% ulatuses dialoog, siis kipub vahepeal järg käest lipsama ja pidin paar rida tagasi lugema, et kes mida täpselt ütles. Oleksin eelistanud pisut rohkem jutustavat teksti dialoogide vahele ja tegelikult oleks mulle meeldinud ka, kui see lugu oleks olnud pikem. Millegipärast jäi mulle raamatut sulgedes tunne, et ma ei saanud tekstist kätte tervikut. Võimalik, et ma lihtsalt ei suutnud kinni püüda kõiki teksti pikitud vihjeid. Dialoog ise (olgugi et seda oli palju) oli huvitav ja tekst põrkus mõnusalt kahe peategelase vahel. Saturnine’i-sugused isepäised ja teravkeelsed(-meelsed) tegelased meeldivad mulle väga, seega oli ta mulle igati sümpaatne ka koos oma inimlike vigade, nõrkuste ja pahedega. Äge oli ka see, et teost saab mõnes mõttes tajuda mitme meelega, sest värvidel ja maitsetel on tekstis oluline koht.
Ja see viimane lause! Üks kõige hiilgavamaid (no pun intended) lõpulauseid, mida elus lugenud olen.
Pean siiski tunnistama, et mulle meeldis etendus raamatust rohkem. Nii suurel hulgal dialoogi mõjub laval tunduvalt paremini kui paberil ja visuaalne-muusikaline lahendus annab palju juurde. Seega, kellele pakub huvi, siis augusti lõpus saab Hüüru mõisas etendust mõnel korral veel kogeda. (Keegi mulle selle reklaami eest ei maksa. Piletid ostsin ise, arvamus ka täiesti isiklik ja soovitan seda siin heast südamest.)
„Te loodate mulle võõraks jääda?“
„Ma jään teile võõraks.“
„Parem on. Sel juhul mõtlen teid välja.“
„(...) Inimesed on neil päevil ülimalt rahul, kui neile kinnitatakse, et kurjust ei ole olemas. Oh ei, halvad pole tõeliselt halvad, ka neid ahvatleb headus. (...)“
Kommentaarid
Postita kommentaar