Otse põhisisu juurde

Sue Rainsford "Follow Me to Ground"

Black Swan, UK, 2020

 
Follow Me to Ground is a book about a girl named Ada and her father who live in a house in the woods. They are not human, they are made from The Ground. Ada and her father both seem to be something between the village doctor and the village witch, curing local people (the Cures) that visit them from all kinds of illnesses. But where does the illness go? Does it just disappear? How does curing them work? What actually happens to the people that go to them for help?
This book caught my attention from the very first pages and kept me interested until the end. I can say without a doubt it’s one of the weirdest and eeriest books I have ever read, and I felt slightly nauseous and disturbed the whole time I was reading it. A deeply ominous feeling shadows your mind, and you just can’t shake the feeling that something bad is going to happen, that there is no way Ada’s story can end well. And yet you can’t put the book down cause it’s so engaging. 
It’s difficult to say much more about the book without spoiling the plot so I will just stop here. I would recommend Follow Me to Ground to everybody who likes unusual eerie stories. However, I feel like there’s almost as much information left unwritten as there is on the actual pages. A lot is left up to interpretation. It might make some parts of the book pretty confusing so definitely take this into consideration when choosing your next read. Or maybe it was just me, who knows.
I absolutely loved the beautiful writing, the explicit descriptions and folk-like storylines. It’s a great pick for those readers who like to read between the lines, appreciate folk stories and don’t mind stories that will haunt them for a long time after they’ve closed the book.

 
- But we're from The Ground.
- We are, and it would take us back if it could.


This is something Cures don’t know about their curing. 
The sickness isn’t gone. 
It just goes elsewhere. 
 
 
We leave the graveyards be.
But why?
Because they’ll think we’re there to make them well, and they’ll sit up.
Sit up? In their graves?
All their heads will come up over the soil, all asking to be the first saved. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab...

Ave Taavet „Valerahategija”

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020 Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid. „Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr. Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata  muhe  raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid...

Albert Uustulnd „Meri, mehed ja jumalad”

Tallinn, Eesti Raamat, 1980  Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.  Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.  Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd ran...