Otse põhisisu juurde

Sue Rainsford "Follow Me to Ground"

Black Swan, UK, 2020

 
Follow Me to Ground is a book about a girl named Ada and her father who live in a house in the woods. They are not human, they are made from The Ground. Ada and her father both seem to be something between the village doctor and the village witch, curing local people (the Cures) that visit them from all kinds of illnesses. But where does the illness go? Does it just disappear? How does curing them work? What actually happens to the people that go to them for help?
This book caught my attention from the very first pages and kept me interested until the end. I can say without a doubt it’s one of the weirdest and eeriest books I have ever read, and I felt slightly nauseous and disturbed the whole time I was reading it. A deeply ominous feeling shadows your mind, and you just can’t shake the feeling that something bad is going to happen, that there is no way Ada’s story can end well. And yet you can’t put the book down cause it’s so engaging. 
It’s difficult to say much more about the book without spoiling the plot so I will just stop here. I would recommend Follow Me to Ground to everybody who likes unusual eerie stories. However, I feel like there’s almost as much information left unwritten as there is on the actual pages. A lot is left up to interpretation. It might make some parts of the book pretty confusing so definitely take this into consideration when choosing your next read. Or maybe it was just me, who knows.
I absolutely loved the beautiful writing, the explicit descriptions and folk-like storylines. It’s a great pick for those readers who like to read between the lines, appreciate folk stories and don’t mind stories that will haunt them for a long time after they’ve closed the book.

 
- But we're from The Ground.
- We are, and it would take us back if it could.


This is something Cures don’t know about their curing. 
The sickness isn’t gone. 
It just goes elsewhere. 
 
 
We leave the graveyards be.
But why?
Because they’ll think we’re there to make them well, and they’ll sit up.
Sit up? In their graves?
All their heads will come up over the soil, all asking to be the first saved. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill