Otse põhisisu juurde

„Armastus pärast ja teisi lugusid” (eri autorid)

Tallinn, Kirjastus Puänt, 2021



Autorid: Aliis Aalmann, Marju Bakhoff, Berit Kaschan, Kai Kask, Jan Kaus, Janne Lias, Art Lukas, Loone Ots, Helery Pikk, Mario Pulver, Ave Taavet, Katrin Tegova, Paul Vasing

 


„Armastus pärast ja teisi lugusid“ kujutab endast novellikonkursi „Minu veider armastuslugu“ paremikku. Ütlen kohe alguses ära, et kuna konkurss sai inspiratsiooni Milan Kundera teosest „Veidrad armastuslood“ ja mina pole kahjuks veel lugenud ühtki Kundera raamatut, siis ei oska ma kuidagi hinnata novellide seost Kundera loomingu ja stiiliga, vaid hindan neid selles mõttes puhtalt lehelt.
Kindlasti leidub selles kogus novelle ühest äärmusest teise, on nii fantaasiat kui ka tõsielulisemaid lugusid, väga originaalseid sisuliine kui ka korduma kippuvaid motiive. Leidus novelle, mis jätsid minusse sügava jälje ja meeldisid väga, aga kahjuks oli ka neid, mis ei meeldinud kohe üldse või ajasid suisa vihale. Samas, eks ongi huvitav lugedes igasuguseid emotsioone kogeda ja kui mõni lugu suudab nii välja vihastada, on hea võtta hetk ja vaadata enda sisse, mõtiskleda, miks see konkreetne tekst nii tugevaid tundeid esile kutsus.
Minu lemmikute hulka kuuluvad Art Lukase „Kiri kallimale“ – väga meeldis kirjutamisstiil ja ka loo puänt, mida võib vist tegelikult kutsuda lausa topeltpuändiks –, Katrin Tegova „Armastus pärast“ – hästi mõtlemapanev ja südamlik lugu – ja Jan Kausi „Leib“ – omapärane sisu ja huvitavad motiivid. Kõige originaalsema sisu eest tahaksin välja tuua Loone Otsa „Minu suhe saatanaga“, mis üllatas hoopis teistsuguse stiiliga kui teised lood. Hästi huvitava sõnakasutusega novell. Neid üksikuid novelle, mis mulle üldse ei meeldinud, eraldi välja tooma ei hakka (aga kindlasti ei kuulu nende hulka kõik, mis mainimata jäid). Lõppude lõpuks ju maitse asi.
Väga raske on hinnata tervikuna novellikogu, milles on esindatud 13 eri autori lood, sest tegelikult vääriks iga novell eraldi arvustust, aga püüdsin siis emotsiooni pealt kuidagi kokku võtta. Mulle meeldis lugeda, milline on autorite nägemus armastusest ja eelkõige kummalistest armastuslugudest – võib armastust leida ju suurtest žestidest pisiasjadeni välja. Hea meelega loeksin ka tulevikus Eesti autorite lühivorme ja kiidan igati novellikonkursi korraldajaid, sest vahva on tutvuda tekstidega autoritelt, kelleni muidu ehk ise ei jõuakski.
Soovitan kõigile, keda huvitab Eesti nüüdisaegne kirjandus ja omapäraseid nüansse täis armastuslood.
Sel korral raamatust tsitaate välja ei kirjutanud, sest kõige lemmikumad laused olid tihtipeale just need, milles peitus loo puänt või mõni sisu ära andev mõte.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Oskar Luts „Soo” („Kirjutatud on ...”)

Tallinn, Apollo Holding Productions OÜ, 2020 Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on ...“ Noor-Eesti, 1914 Oi, mulle meeldis see lugu nii väga, et ma isegi ei tea, kust alustada. Ei teadnud seda teost alustades, mida oodata, sest Lutsu „Kevadet“ lugesin viimati kooliajal ja mäletan, et tol hetkel see mulle eriti ei meeldinud. Võimalik, et nüüd üle lugedes oleks emotsioonid hoopis teistsugused, aga alustasin „Soo“ lugemist arvates, et ehk pole Luts lihtsalt päris minu masti kirjanik. Õnneks juhtus aga hoopis nii, et selle raamatu puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Kõigepealt tõusidki minu jaoks esile vist kaunid ja muinasjutulis-unenäolised sookirjeldused, mis andsid kogu tegevustikule salapärase aura. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Toomas on kunstnik, kes õppis ja maalis neli aastat Pariisis, kuni ta oma toakesest välja tõsteti ja ta oli sunnitud Eestimaale naasma. Täditütre juures soojärve ja m

Kai Aareleid „Vaikne ookean”

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab. Ja mill