Otse põhisisu juurde

„Armastus pärast ja teisi lugusid” (eri autorid)

Tallinn, Kirjastus Puänt, 2021



Autorid: Aliis Aalmann, Marju Bakhoff, Berit Kaschan, Kai Kask, Jan Kaus, Janne Lias, Art Lukas, Loone Ots, Helery Pikk, Mario Pulver, Ave Taavet, Katrin Tegova, Paul Vasing

 


„Armastus pärast ja teisi lugusid“ kujutab endast novellikonkursi „Minu veider armastuslugu“ paremikku. Ütlen kohe alguses ära, et kuna konkurss sai inspiratsiooni Milan Kundera teosest „Veidrad armastuslood“ ja mina pole kahjuks veel lugenud ühtki Kundera raamatut, siis ei oska ma kuidagi hinnata novellide seost Kundera loomingu ja stiiliga, vaid hindan neid selles mõttes puhtalt lehelt.
Kindlasti leidub selles kogus novelle ühest äärmusest teise, on nii fantaasiat kui ka tõsielulisemaid lugusid, väga originaalseid sisuliine kui ka korduma kippuvaid motiive. Leidus novelle, mis jätsid minusse sügava jälje ja meeldisid väga, aga kahjuks oli ka neid, mis ei meeldinud kohe üldse või ajasid suisa vihale. Samas, eks ongi huvitav lugedes igasuguseid emotsioone kogeda ja kui mõni lugu suudab nii välja vihastada, on hea võtta hetk ja vaadata enda sisse, mõtiskleda, miks see konkreetne tekst nii tugevaid tundeid esile kutsus.
Minu lemmikute hulka kuuluvad Art Lukase „Kiri kallimale“ – väga meeldis kirjutamisstiil ja ka loo puänt, mida võib vist tegelikult kutsuda lausa topeltpuändiks –, Katrin Tegova „Armastus pärast“ – hästi mõtlemapanev ja südamlik lugu – ja Jan Kausi „Leib“ – omapärane sisu ja huvitavad motiivid. Kõige originaalsema sisu eest tahaksin välja tuua Loone Otsa „Minu suhe saatanaga“, mis üllatas hoopis teistsuguse stiiliga kui teised lood. Hästi huvitava sõnakasutusega novell. Neid üksikuid novelle, mis mulle üldse ei meeldinud, eraldi välja tooma ei hakka (aga kindlasti ei kuulu nende hulka kõik, mis mainimata jäid). Lõppude lõpuks ju maitse asi.
Väga raske on hinnata tervikuna novellikogu, milles on esindatud 13 eri autori lood, sest tegelikult vääriks iga novell eraldi arvustust, aga püüdsin siis emotsiooni pealt kuidagi kokku võtta. Mulle meeldis lugeda, milline on autorite nägemus armastusest ja eelkõige kummalistest armastuslugudest – võib armastust leida ju suurtest žestidest pisiasjadeni välja. Hea meelega loeksin ka tulevikus Eesti autorite lühivorme ja kiidan igati novellikonkursi korraldajaid, sest vahva on tutvuda tekstidega autoritelt, kelleni muidu ehk ise ei jõuakski.
Soovitan kõigile, keda huvitab Eesti nüüdisaegne kirjandus ja omapäraseid nüansse täis armastuslood.
Sel korral raamatust tsitaate välja ei kirjutanud, sest kõige lemmikumad laused olid tihtipeale just need, milles peitus loo puänt või mõni sisu ära andev mõte.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Juhani Karila „Väikese haugi püük”

Tallinn, Hea Lugu, 2021 Tõlkinud Sander Liivak.  „Väikese haugi püük“ on üks neist toredatest raamatutest, mis jääb vahel lihtsalt silma, kui lähed raamatupoodi ostma hoopis midagi muud. Läksin sugulasele sünnipäevaks mõnusat lugemist otsima ja riiulist silmadega üle lastes märkasin teiste seas üht erkoranži kaanega teost, mille pealkiri minus kohe huvi tekitas. Lugesin tagakaanelt tutvustuse ka läbi ja siis olin kindel, et see raamat tuleb minuga koju. (Kingituseks läks küll üks teine teos.)  Poes raamatu sisse piiludes märkasin küll, et seal natuke ka murdekeelt esineb, aga kuna olen varasemalt suutnud edukalt läbi lugeda Olavi Ruitlase „Vee peal“, mõtlesin, et mis see natuke murdekeelt ikka ära ei ole. Noh, lugema hakates selgus siis, et murdes on raamatust julgelt pool, kui mitte rohkem. Korra lõin kõhklema küll, kas saan ikka kõigest aru, aga õnneks polnud probleemi, sest kirja pandud keelest on ikka lihtsam aru saada, kui siis, kui keegi sulle seda kiiresti ette vuristab...

Ave Taavet „Valerahategija”

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020 Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid. „Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr. Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata  muhe  raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid...

Albert Uustulnd „Meri, mehed ja jumalad”

Tallinn, Eesti Raamat, 1980  Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest.  Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured.  Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd ran...