marianneloeb

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Pille Kruus. „ Koos, see on kõik“ ei ole minu esimene kokkupuude Anna Gavalda loominguga, küll aga on see esimene teos, mis mind tema kirjutistesse armuma pani. See on lugu neljast väga erinevast inimesest, kelle saatuse keerdkäigud kokku viivad. Nad kõik on täiesti tavalised, aga igaühes neist on midagi erilist.  Sulgkerge Camille on andekas kunstnik, kuid töötab koristajana. Mõnikord kardab ta, et tuul võib ta minema lennutada või et ühel päeval muutub ta nähtamatuks. Philibert ehk Philou on uhkelt pika nimega aristokraat ja intelligent, tõeline džentelmen ja oma perekonna häbiplekk, kes leiab neiu ühel päeval katusekorterist peaaegu surnuks külmununa ja võtab ta enda juurde elama. Philibert’i korteris elab aga ka Franck, naistemees ja suurepärane kokk, kes ei oska oma tunnetega toime tulla ja käitub nagu üks paras sitapea. Ei tundu just eriti hästi kokku sobiv kolmik, arvamused põrkuvad ja tülid on kerged tekkima, ent ometi on miski, mis neid lii

  Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Ragne Kepler. Koroona? Mis koroona? On aasta 2023 ja COVID-19 on unustusse vajunud, sest maailma raputab kordades jõhkram ja kiiremini nakkav viirus 6PM, mis niidab jalust kuni kuue päevaga. Lõpp on väga piinarikas ja kole, aga kes on piisavalt vapper või piisavalt ahastuses, saab end ühe pisikese tableti abil ise hullemast päästa. Mingil põhjusel aga on Inglismaal üks naine, kellele 6PM kuidagi külge ei hakka, olenemata sellest, kui palju ja kui lähedalt ta puutub kokku nakatunute sülje, sperma, vere ja väljaheidetega. Kui viimaks ka tema abikaasa viirusele alla vannub, asub nimetu peategelane rännakule läbi Suurbritannia, lootes leida sel teekonnal teisi ellujäänuid ja iseennast. Teose algus oli üsna paljulubav ja kui peategelane viimaks oma kodust lahkus, ootasin ma, et sisu hakkaks põnevust üles kerima. Mõtlesin, kas ta leiab veel mõne ellujäänu ja kui leiab, siis kust ja miks. Tahtsin teada, milliseid väljakutseid inimtühjal maailmal talle pa

Tallinn, Varrak, 2021 Vaikus, mõtleb ta. Kuidas kirjeldada vaikust? Teinekord tundub neid blogipostitusi kirjutama hakates, et mul just nagu polegi sõnu, et kirjeldada, mida ma raamatut lugedes tundsin. Enamasti on pigem lihtne kirjutada teostest, mis väga meeldisid, ja siis nendest, mis ei meeldinud üldse. Keskmistest on keeruline, sest need nagu olid ja ei olnud kah. Aga siis vahel juhtub ka nii, et raamat poeb nii südamesse, et sõnu polegi. Eriti veel, kui teos ise räägib suuresti vaikusest. Olgem ausad, ma teadsin juba ette, et nii läheb, sest ma pole sattunud lugema veel ühtki Aareleiu teost, mis poleks mulle meeldinud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik nad on olnud kõvasti üle keskmise. (Ja mul on lugemata veel ainult tema kaks luulekogu.) Nii et kui keegi peaks kunagi küsima, millise autori raamatud mul tingimata peavad riiulis olemas olema, siis tema omad. Ja on ka, vähemalt need, mida on veel poest saada olnud. Ma ei tea täpselt, mis see on, aga kui Kai Aareleid kirjutab, siis