Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2021 postitused

Amy Harmon „Mida tuul teab”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Tiina Viil. Oh, ilude ilu. Kirjutan teile nüüd ühest väga kaunist fantaasiaelementidega ajaloolisest romaanist. „Mida tuul teab“ jutustab Ameerikas sirgunud Anne’ist ja tema vanaisa Eoinist, kes tüdruku üles kasvatas ja talle oma kodumaast – Iirimaast – põnevaid lugusid jutustas. Kui Eoin ühel päeval sureb, sõidab Anne ise elus esimest korda Iirimaale, et puistata vanaisa tuhk lapsepõlvekodu lähistele. Vanaisa viimset soovi täites satub Anne aga äkitselt ajas pea sada aastat tagasi ning kohtub seal meeldiva doktorihärra Thomas Smithi ja kahtlaselt tuttava pisikese poisiga. Kuna Anne näib olevat poisi kadunud emaga äravahetamiseni sarnane, ei jää tal muud üle, kui asuda naise asemele. Iirimaal on algamas sõda ja tagasi olevikku ei oska ta pääseda. Tasapisi hakkavad ta tunded nii doktori kui ka poisikese suhtes tugevamaks muutuma ja viimaks ei tea Anne enam, kas tahabki enam endise elu juurde tagasi pöörduda ... Kui see kõik kõlab tuttavalt, siis suur

Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Lauri Liiders.   No küll mul võttis selle raamatu seedimine ja sellest kirjutamine alles aega. Ilmselt seetõttu, et kuigi ma olen enda arvates suur keskkonnahuviline ja planeediga vastutustundetult ümber käimine ajab mul harja punaseks, ei pea ma end siiski piisavalt heaks spetsialistiks, et neil teemadel avalikult sõna võtta. Samas eeldab sellise teose lugemismuljete jagamine ikkagi mingil määral ja enda seisukohtade paljastamist. Olgu siis öeldud, et minu siinkohal kirja pandud sõnad on suuresti südametunnistuse hääl, mitte viimasel ajal nii populaarseks muutunud „oma peaga mõtlemise“ või pika ja põhjaliku uurimistöö (teisisõnu guugeldamise) tulemus. (Paluks mu veidrat huumorit mitte liiga südamesse võtta, eks.) Teoses „Tulevik on meie teha“ jagavad kliimakriisiga seoses oma tulevikunägemust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär Christiana Figueres ja Pariisi kliimaleppe poliitikastrateeg Tom Rivett-Carnac. Esmalt esitavad nad kaks t

Lydia Kang „Oopium ja absint”

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Evelin Banhard.   Sajandivahetuse New York. Tillie ja Lucy on rikka perekonna võsukesed ning vanem õde valmistub oma kihlatuga abielluma. Ent umbes kuu enne Lucy pulmapidu kukub Tillie ühel seltskondlikul jahiüritusel hobuse seljast ja murrab rangluu. Paari päeva pärast ärgates kuuleb ta õe surmast ja kuna verest tühjaks imetud Lucy kaelalt leiti vampiirihammustust meenutavad jäljed, tunduvad õe surma asjaolud äärmiselt kummalised. Politsei asja suuremat uurima ei vaevu ning nii ei jäägi Tilliel muud üle, kui hakata õe surmale ise selgitust otsima. Seega otsustab Tillie hankida hiljuti ilmunud Bram Strokeri romaani „Dracula“, et leida sealt vastuseid küsimustele, kes need vampiirid sellised täpsemalt on, kuidas nad tegutsevad ja kas nad üleüldse päriselt olemas on. Ja kui ei ole, siis uurida välja, kes tema õe tappis ja miks. Paraku on arst kirjutanud Tillile valu leevendamiseks oopiumit ja pidevas ravimiuimas heljumise tõttu ei pruugi tema käitumis