marianneloeb

Tallinn, SA Kultuurileht, 2020 Nii, ma pean tunnistama, et ei olnud enne seda jutukogu Ave Taavetilt lugenud mitte midagi peale tema ühe novelli kogust „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Alustasin lugemist seega enam-vähem täiesti puhtalt lehelt ja oi, kuidas need toredad jutukesed mind oma siiruse ja armsusega ära võlusid. „Valerahategijas“ võib kohata näiteks kadunud tsirkuse artiste, üht igavesti kentsakat siili, lesepuul pesitsevaid mutikesi, hüljes Vigrit ja – nagu ütleb ka teose pealkiri – valerahategijat. Neil kõigil on oma lugu ja oma tegemised, aga usu, ükskõik millisena sa suudad nende elu ette kujutada, autori versioon on kohe kindlasti jaburam, vahel kohe täitsa sürr. Aga kogu selle jaburuse juures on see üks ütlemata  muhe  raamat. Täpselt selline, mis tasub kätte võtta mõnel mõnusal diivanil lebotamise õhtul, kui hing igatseb midagi humoorikat ja kerget. Peaaegu kõik jutud ajasid itsitama ja, mis seal salata, mõni kutsus esile isegi suuremat sorti naerupahvakuid. Ei osan

Tallinn, Varrak, 2021 2021. aasta EKL romaanivõistluse Margus Karu SA eripreemia.   Võtsin „Ohverduste sügise“ ette eelkõige huvist, mis mul tekkis raamatu vastu romaanivõistlusel ära märgitud teoste kohta lugedes, aga ausalt öeldes on ka raamatu kaas väga kutsuv ja salapärane.  Teoses on kaks minategelast – varateismeline Olle, kelle perekond on äsja linnast Küürule kolinud, ja noor naine Hella, kes on terve elu selles samas pisikeses külas elanud. Neid kaht ühendab Olle isa Eik, kellel tekib Hellaga omamoodi salasuhe. Raamatu sisu antaksegi edasi vaheldumisi Hella ja Olle vaatenurgast. Hella on noor ja imekaunis eraklik naine, kel pole sõpru ega perekonda. Ta elab üksinda, töötab küla raamatukogus ja uitab vabal ajal mööda metsa. Ühel päeval metsajärve ääres Olle isaga kohtudes teab ta aga otsekohe, et selle mehe peab ta endale saama, maksku mis maksab. Olle teab, et tema vanemate abielu ei ole õnnelik ja nende perekond on katki. Ta kuuleb õhtuti vanemaid tülitsemas ja mõnikord ei sa

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Madis Kuuse.     Mine nüüd tee endale enne lugema asumist tassike teed või kohvi, sest ma hakkan pikalt jaurama.  Tead seda tunnet, kui tutvud inimesega, kellel on hullult kivisse raiutud arusaamad maailma toimimisest ja kes peab vajalikuks neid sulle igal võimalikul juhul peale suruda, olgugi et sina ise näed maailma hoopis teisiti? Siis ta lihtsalt käib ja käib sulle peale, et tema teab täpselt, kuidas asjad on ja mis on tõde ja üleüldse kõik ongi perses. Ja ta teeb seda kõike üleoleval toonil, mida sa silmaotsaski ei salli, üritades pidevalt visata nalja, mis sinu arvates pole naljakas. Tead, jah? Noh, umbes samasugune kogemus oli mul seda raamatut lugedes. Esialgu tasub selguse huvides kohe ära öelda, et autor väidab juba raamatu alguses, et ei kasuta sõna „lootus“ oma tekstis samasuguse tähendusega, nagu oleme harjunud seda kasutama. Ma ei kasuta sellest raamatus sõna „lootus“ viisil, kuidas seda tavaliselt akadeemilises kontekstis kasutatakse.