marianneloeb

  London, The Borough Press, 2020 There are times when you feel more alone here than if you were the last person left on earth. Montverre is an all-boys academy located somewhere in the mountains where students are trained in a complicated, elaborate and mysterious game called the  grand jeu , and the government is not exactly happy about the newly elected Magister Ludi, Claire Dryden.   Léo Martin is a government official who has just lost his job and who is sent back to his old school to “redeem himself”. He is supposed to keep an eye on Claire and report back on her every move. Léo has no other choice but to agree, though he is reluctant to return to his old school – too many memories lurk in the shadows. When Léo first meets Claire, he has a strange feeling that he has met her before, only he is sure he hasn’t. Both of them have secrets, both live their lives based on lies, and the closer they get to the academy’s legendary Midsummer Games, the greater the possibility of those wel

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Maarja Paesalu. Teoses „Minu turbani saladus“ jutustab oma noorusaastatest afgaani naine Nadia, kes pidi juba pisikese tüdrukuna läbi elama kohutavaid õudusi. Ta oleks äärepealt sõjas elu kaotanud, pidi seejärel maha jätma oma kodu ja sõbrad ning elama aastaid pidevas hirmus. Ent Nadia ei lasknud end heidutada, ta leidis viisi, kuidas pidada ülal oma perekonda ja jääda ellu kohutava Talibani režiimi võimu all. Oh vau. Ütlen ausalt, et esmapilgul ei tundunud see raamat olevat väga minu maitsele, puhtalt seetõttu, et ma pole just kõige suurem Lähis-Ida kultuuri fänn. Aga õnneks on esmamulje mõnikord petlik. Teos on kirja pandud lihtsas ja arusaadavas keeles ning ma julgen arvata, et on väga vähe lugejaid, keda see ei kõneta, eriti arvestades, mis praegu Afganistanis toimub. Kultuurilist tausta ei selgitata raamatus liiga põhjalikult, kuid piisavalt, et saada aru kõigest, millest tuleb juttu. See on kurb ja nõutukstegev. On tohutult raske ette kujutada

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Elina Adamson. Meg Masoni „Äng ja õndsus“ räägib, nagu sisutuvustuses mainitud, paljudest asjadest. Küll aga julgen ma väita, et kõige suuremat rõhku on raamatus pandud siiski vaimse tervise probleemidele ja ängi on tunduvalt rohkem kui õndsust ... või üleüldse mingeid rõõmsamaid emotsioone. Oma lugu jutustab äsja 40-aastaseks saanud Martha, kes on pidanud pärast 17-aastaselt saadud närvivapustust pidevalt oma vaimse tervisega tegelema. Ta teab, et tal on midagi viga, aga ta ei tea, mis tal viga on. Martha käib mööda arste, talle pannakse eri diagnoose ja näib, et mitte ükski talle välja kirjutatud ravimitest teda tegelikult ei aita. Samal ajal aga püüab ta eluga kuidagiviisi hakkama saada ja mitte lõplikult alla anda. Sel teekonnal on Marthale kaaslaseks tema pisut kummaline perekond ja väga armastav abikaasa Patrick. Nende seltsis elab Martha läbi oma Ameerika mägedena kulgeva elu tõuse ja mõõne. See on lugu ühe noore tüdruku kasvamisest naiseks,

Tallinn, Rahva Raamat, 2021 Tõlkinud Piret Pääsuke. Mina tunnen surma juba ammu, kuid nüüd tunneb surm ka mind. Kas see raamatu esimene lause pole mitte kaasahaarav ja geniaalne?   „Üksilduse lõpp“ jutustab peamiselt kolmest õest-vennast – nimitegelasest Julesist, Lizist ja Martyst –, kes naudivad õnnelikku lapsepõlve, kuni peret tabab kohutav tragöödia. Nad jäävad korraga ilma mõlemast vanemast ja lisaks sellele saadetakse nad internaatkooli, kus nad üksteisest eraldatakse. Igaüks peab õrnas eas üksinda hakkama saama nii oma leina kui ka kõige muuga. Paraku ei jää vanemate surm nende elus aga ainsaks tragöödiaks.   Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.   Pärast õnnetust ja internaatkooli saatmist hakkavad õde ja vennad lahku kasvama. Osalisel