marianneloeb

Tallinn, Rahva Raamatu kirjastus, 2021 Tõlkinud Evelin Banhard.  Tutvumine võluva ja hella hingega Javieriga, kellega tal on raamatute osas üllatavalt sarnane maitse, võiks Lydia jaoks ju isegi hästi lõppeda, ent kui naise ajakirjanikust abikaasa avaldab loo, milles paljastatakse, et toosama luulelemb härrasmees on ühe Mehhiko suurima uimastikartelli Los Jardineros boss, järgneb sellele loomulikult katastroof. Lydial ei jää üle muud, kui võtta koos kaheksa-aastase poja Lucaga ette ränkraske retk üle piiri, sest Mehhikos pole kohta, kuhu kartellide võim ei ulatuks. Põgeneda on ohtlik, ent jääda veelgi ohtlikum. Kõlab nagu ühe hea põnevusfilmi materjal, eks? Aga lugu, mis oleks pidanud hakkama kohe filmina silme ees jooksma, jäi paraku minu jaoks pigem keskpäraseks ja takerdus pidevalt omaenda sõnarohkuse taha. Selles teoses on lihtsalt ... liiga palju sõnu. Detailirohkus ja „puust ja punaseks“ kirjastiil ajas vahepeal natuke pea ringi käima, väsitas, ning seetõttu kippus sisu venima. Ma

Tallinn, Puänt, 2022   Kust küll alustada? No hästi, hakkan siis sellest pihta, et Berit Kaschani uus luulekogu jäi mulle internetis ette pooljuhuslikult. Olin autorist kuulnud, teadsin, milline ta välja näeb (naljakal kombel juhtusin üksvahe temaga päris tihti igal pool linnas kokku), aga tema loomingut lugenud ei olnud. Mäletasin küll, et olin kunagi Goodreadsis märkinud, et tahan lugeda tema luulekogu „Hommikune vahetus“, aga nagu paljude teiste raamatutegagi juhtub, ei olnud ma selleni jõudnud. Aga nüüd, kui ilmus „Täna piisab vähesest“, hakkas kohe hirmsasti sees kripeldama, et, kallis inimene, osta see raamat ära, kohe, ja vaata, kas sulle meeldib. Ütlen ausalt, ma ei olnud selleks valmis, et meeldib  nii väga . Ma armastan enne magamaminekut voodis lugeda ja niisiis võtsin ka selle kogu näppu mõttega, et loen enne und paar lehekülge ilusat luulet. Äkki tulevad head unenäod ja nii edasi. Võite vist juba aimata, mis tegelikult juhtus. Jah, ma lugesin selle otsast lõpuni läbi. Seed