marianneloeb

Halliste, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020 Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Esimest korda, kui selle raamatu kätte võtsin, lugesin läbi umbes paarkümmend lehekülge ja juba hakkas mul kuskil aju tagumises sopis mingi häirekell tööle, et loomadel sel teoses küll hästi minema ei hakka. Mina aga olen nimelt see inimene, kes ei suuda kannatada ühtki raamatut, kus mingilgi määral väärkoheldakse loomi. Inimohvritega krimkasid võin lugeda igasuguste probleemideta, aga kui tegemist on loomapiinamise, loomade tapmise või ükskõik mille muu sarnasega, siis 9 juhul 10st viskan ma selle raamatu nurka ega kahetse hiljem sugugi. Esialgu jäigi pooleli ka „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, sest juba päris alguses tuleb juttu jahimeestest ja salaküttidest. Miski aga jäi siiski hinge kripeldama, sest seda teost ju kiidetakse nii väga. Surusin klombi kurgus alla, võtsin raamatu uuesti ette ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli see suurepärane otsus. Tuleb ikka sisetunnet usaldada ja mu sisetunne ütles, et lõ

Tallinn, Tänapäev, 2013 Tõlkinud Pille Kruus. Seda teost ajendas mind kätte võtma juunikuus nähtud Margo Tederi lavastatud „Sinihabe“, mis põhinebki Amélie Nothombi samanimelisel romaanil.  Üpris veider lugu. Muidugi on Nothombi lühiromaan inspireeritud „Sinihabeme“ muinasjutust, mis vähemalt Euroopas ilmselt kõigile mingil moel tuttav on, aga tegevuspaiga on autor toonud tänapäeva Pariisi. Noor Louvre’i kunstikooli õpetaja Saturnine on tüdinud sõbranna diivanil magamisest ja otsib tuba, kuhu kolida. Kui ta leiab kuulutuse, milles pakutakse 40-ruutmeetrist tuba koos isikliku vannitoa ja köögi kasutamise võimalusega uhkes villas vaid 500 euro eest kuus (mis on Pariisi kohta ilmselgelt hirmodav), tundub talle kohe, et pakkumises on midagi kummalist, kuid otsustab siiski koha üle vaadata. Olgugi et ooteruumis on lisaks temale veel viisteist naist, annab majaomanik don Elemirio toa ühtki küsimust esitamata Saturnine’ile. Kui selgub, et toa eelmised kaheksa elanikku jäid kõik teadmata kadun