Tallinn, Eesti Raamat, 1980 Alustan kohe sellest, et ilmselt olen ma Uustulndi lugedes juba ette positiivselt meelestatud, sest seni loetutest on kõik tema teosed mulle meeldinud. Samas, ega ükski raamatuarvustus saagi olla muud kui vaid subjektiivne kirjutis. „Meri, mehed ja jumalad“ on üks viimastest Uustulndi romaanidest, milleni mina olen jõudnud, olgugi et kirja sai see pandud tal ühena esimestest. Romaani tegevus toimub Saaremaa rannakolhoosis Lahe külas, kus lugeja tutvub väga eripalgeliste tegelastega. Esindatud on nii meremehed, kalurid, linnast rannakülla kolinud tüdrukud kui ka kõige tavalisemad külajoodikud. Igaühel neist oma rõõmud ja mured. Ajaloolises kontekstis on tegemist perioodiga nõukogude ajal, mil kaluritele hakati kehtestama limiite ja kvoote. Kui seni olid kalamehed võinud kala püüda vastavalt soovile ja võimalustele, siis nüüd hakkas kõik toimima vastavalt regulatsioonidele ning ka merele ei tohtinud enam minna siis, kui tuju tuleb. Kuivõrd rannaküla rahvas,